Urmas Reinsalu vastulöök: presidendil on õigus, Kersnal ei ole
Hoiakuid saab muuta avalikult arutledes, see peab olema nii riigiasutuste kui ka kogu rahva asi. 28. veebruaril andis oma osa sesse arutellu ka Liina Kersna, kes väitis Delfis, et perevägivalla ohvritega tegelemist on seni tähtsaks peetud üksnes sõnades. Paraku on ta oma kirjutises poliitilist profiiti taotledes ja tõsiasju väänates ülekohtune paljude riigiteenistujate suhtes, kes on selle teemaga aastaid kogu südamest tegelnud.
Eestis on juba aastaid valitsenud arusaam, et perevägivallaga tuleb tegelda süsteemselt, ning ühiskondlike hoiakute muutmiseks ja abivajajate aitamiseks ongi väga pikka aega tööd tehtud. Justiitsministeeriumis ja teistes riigiasutustes tehakse sellealast tööd ilma trummipõrinata iga päev. See on tundlik teema, mille juurde sobib asjalik arutelu, mitte aga prožektorite valgusvihud, sest tegu on ohvrite ja nende lähedaste tunnete ning elusaatusega.
Teavitamine on sagenenud
Perevägivallast on hakatud aastate jooksul palju rohkem teada andma: kui 2011. aastal registreeriti alla 2000 perevägivalla juhtumi, siis mullu juba 3017. Üks peamisi põhjusi on siinjuures see, et tänu riigiasutuste süsteemsele tegevusele alates 2010. aastast mõistetakse probleemi üha laiemalt ning ohvrid on oma olukorra ja võimalustega paremini kursis.
Justiitsministeeriumi hoida ja juhtida on valitsuse vägivalla ennetamise strateegia. Selle mõte on koondada eri asutuste tegevused ühe katuse alla ja juhtida vägivalla ennetamiseks mõeldud tegevusi strateegiliselt – et igaüks ei pusiks üksi oma nurgas. Võtmesõna vägivalla ennetamises ongi ühine tegutsemine. Muide, ka riigikogu kinnitatud kriminaalpoliitika arengusuundades on perevägivald selge prioriteedina kirjas. Sellega võiks iga riigikogu liige kursis olla.
Märkamiskultuuri mõõdetavad edusammud
Perevägivalla ennetus algab märkamiskultuurist, mida oleme aastaid juurutanud. See tähendab, et ohvrid hakkavad tasapisi aru saama, et nad ei ole süüdi, kui neid pekstakse, ja ühiskond hakkab märkama, et meie keskel on selline probleem. Märkamiskultuuri levitamise nimel on justiitsministeerium eest vedanud kampaaniat „Ava silmad“, mis on mõeldud noortele suhtevägivallast hoidumiseks. Oleme loonud hõlpsa veebilehe perevägivallaalase infoga. Oleme tegelenud alles lapseeas ohvritega, sest oleks viga taandada perevägivalla teema vaid naistevastasele vägivallale. Me kanname hoolt ka selle eest, et inimesed tunneksid paremini ära laste seksuaalset väärkohtlemist, mis on tihti peresisene. Nii oleme suhtlusmeedias levitanud laste seksuaalset väärkohtlemist käsitlevaid videoklippe ning harinud selles vallas lapsi, lasteaiaõpetajaid ja lapsevanemaid.
Ohvrid saavad adekvaatsemat abi
Me oleme loonud perevägivalla ennetamise üle-eestilised võrgustikud, mis koondavad menetlejaid ja omavalitsuste spetsialiste ning naiste tugikeskuste esindajaid. Rasketes perevägivallajuhtumites on siseministeerium rakendanud juhtumipõhise võrgustikutöö. Oleme arendanud lepitusmenetlust. Koolitame pidevalt politseinikke, prokuröre, kohtunikke ja teisi spetsialiste. Samuti oleme võrgustikutöö ja koolituste kaudu jõudnud selleni, et meditsiiniasutusse pöörduv seksuaalvägivalla ohver saab asjatundlikku abi, ja näeme vaeva, et edasine koostöö õiguskaitsjatega kujuneks võimalikult sujuvalt.
Riigikogu poole on teel Istanbuli konventsiooni ratifitseerimiseks tehtavad karistusseadustiku muudatused, mis pööravad samuti tähelepanu just naistevastasele vägivallale. Justiitsministrina olen teinud seda, et tasuta õigusnõustamist saaksid inimesed, kes seda praegu ei saa. Loodetavasti märtsi lõpus hakkavad tasuta õigusnõustamist saama mitte ainult vaesuspiiril elavad inimesed, vaid ka need, kes teenivad poolteist keskmist palka.
Justiitsministeerium on pidevalt seisnud selle eest, et meil oleks ülevaade vägivalla tegelikust ulatusest, me korraldame levimusuuringuid, sest ametlik statistika näitab ainult väikest osa vägivalla levikust. Muu hulgas jälgime ka seda, mis saab osaks lastele.
Me ei tegele üksnes ohvritega, vaid ka vägivallatsejatega
Meil on vanglates ja kriminaalhoolduses programmid perevägivallatsejatele ning oleme toetanud neile mõeldud rehabilitatsiooniprogrammi väljaspool vanglamüüre.
Justiitsministeeriumi juhtimisel muudeti karistusseadustikku, nii et 2015. aastast alates loetakse vägivallatsemine lähi- või sõltuvussuhtes raskendavaks asjaoluks ja karistus on sel juhul varasemast karmim.
Perevägivalla vastu võideldakse iga päev
Kõik need kirjeldatud tegevused pole kindlasti ainult sõnad. Perevägivald ei saa väheneda hoobilt, sest vägivald on mõnes ühiskonnarühmas nii sügavalt juurdunud, et seda antakse edasi järgmistele põlvedele. Riigiametite ja töötajate töö kannab aga samm-sammult vaieldamatult vilja ning seetõttu on kurb lugeda rahvaesindaja väidet, nagu ei teeks need hingega töötavad inimesed midagi.
Tänan kõiki naiste varjupaikade ja vabakonna esindajad ning riigiteenistujaid, kes on aastaid pingutanud, et olukorda sammhaaval süsteemselt muuta, ja teinud seda tulemuslikult.
Lõpetuseks kutsun Liina Kersnat ja kõiki teisi tutvuma kriminaalpoliitika veebiga, kus on ka teemaleht põhjalike ülevaadete ja juhistega.
