Kommentaar: Kas tõesti on 2017. aasta parim lugu selline, millega oleks heal juhul aastal 2000 saanud Eurovisioonil 5. koha?

Ma andsin endale lubaduse, et pärast Winny Puhhi väljahääletust ma enam Eesti Laulu ei vaata.

Ja nüüd ma siin jälle olen, sest seekord oli meil Ivo Linna. Ma ei saa siiani aru, et kuidas see laul ei võitnud? Jah, tal poleks olnud erilist šanssi, aga keda üleüldse huvitab mingi seksuaalvähemuste laulutralli lõppkoht. Jüri Pootsmann jäi seal viimaseks, ega sellest ikka kehvemini poleks saanud minna? Ja siis korraga võidab jälle Sven Lõhmuse laul.

Kallikesed, Sven Lõhmus ei loo muusikat, ta toodab seda. Kõige halvemas mõttes. Ja korraga leidub meil mitukümmend tuhat inimest, kellele see lugu meeldib. Kas tõesti on aastal 2017 kõige paremaks peetud lugu selline, millega oleks heal juhul aastal 2000 saanud Eurovisioonil 5. koha? Kui Heidy Purga tuli Juhan Paadami asemel euroviisu eelvooru tegema, siis ta tahtis anda uutele artistidele võimaluse. Võitis Malcolm Lincoln, esines isegi selline eklektik nagu Tiiu Kiik. Ja nüüd on meil mitu aastat jutti võitnud igasugu Lõhmused ja Stigid. Kõik on täpselt samasugune, nagu oli Pearu Pauluste ja Priit Pajusaarte ajal. Viled, tuled, režii on megalahe, aga lõpuks võidab ikka mingisugune kummaline käkk.

Neetud, ma ju lubasin, et ma ei lähe enam selle konkursi peale närvi. Ma tõesti lubasin. Aga ma ei suuda – fakk juu, rahvas, te saatsite Laura ja Koit Toome Eurovisioonile! Ja te ei saatnud Ivo Linnat? Või näiteks Ariadnet? Või seda pika nimega artisti? Või Rasmus Rändveed? Mida iganes, järgmine aasta ma enam ei vaata.