Kalju Komissarov jääb Eesti teatrilukku Õpetajana
Teatripedagoogina on Kalju Komissarovi jälg enam kui tuntav, aga see on vaid üks osa sellest, millega ta end Eesti kultuuriajalukku on jäädvustanud. Peale ligi kümne aasta lavakunstikateedri eesotsas (1986–1995) arendas ja vedas ta 1996. aastast Viljandi kultuuriakadeemias teatrikooli, mis toimib nüüd mudelina, kus õpivad ja töötavad koos tantsijad, koreograafid ja teatri loovtehnoloogilise poole eest vastutajad.
Siinsel teatrimaastikul moodustasid omamoodi vereliini õigupoolest Stanislavski, Knebel, Panso ja Komissarov. Seejuures ei lubanud Kalju Komissarov end sugugi viimaseks mammutiks nimetada, ja õige ka. Praegugi juhivad paljusid Eesti teatreid just nimelt tema õpilased: Elmo Nüganen Linnateatrit, Üllar Saaremäe ja Velvo Väli Rakvere teatrit, (peagi küll sellelt kohalt lahkuv) Taavi Tõnisson NUKU-t, Ingomar Vihmar Endlat, Tiit Palu Vanemuist, Piret Rauk Kuressaare Linnateatrit, Andres Dvinjaninov Emajõe suveteatrit. Tartus lõi Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud teatrikursus oma teatri Must Kast, mille üle Komissarov samuti suurt uhkust tundis.
Nii Komissarovi 60. kui ka 70. sünnipäeva kogunesid tähistama paljud endised õpilased Tallinna ja Viljandi teatrikoolidest. Vastavalt Ugalas ja Rakvere teatris peetud sünnipäevad olid talle just õpilaste sealviibimise tõttu tohutult olulised.
Raamatus „101 Eesti teatrisündmust” kirjeldab teatriteadlane Anneli Saro Komissarovi tulekut Noorsooteatrisse: „Kalju Komissarov oli kõigest 28-aastane, kui temast sai Noorsooteatri peanäitejuht. Ta muutis teatri avatuks noortele lavastajatele (Merle Karusoo, Lembit Peterson jt) ja publikut paeluvale poliitilisele sõnumile. Komissarovi ümber koondusid põhiliselt tema enda põlvkonna inimesed ja saali tuli rohkem noort publikut: Noorsooteatrist sai sõna otseses mõttes noorte teater.”
Poliitiline sõnum
Komissarovi esimene tõsisem poliitilise sisuga lavastus „Protsess” Abby Manni filmistsenaariumi järgi valmis just Noorsooteatris, seal lõi kaasa ka rokkansambel Ruja. Tema poliitiliste lavastuste keskseks teemaks oli ikka ja jälle see, kuidas totalitaarne režiim vaba mõtet lämmatab.
Pedagoogina oli Komissarovile oluline, et tudengid end laiemalt hariks. Nii kritiseeris ta endale omase huumoriküllase teravusega näiteks tänapäeva tudengite vähest lugemust: „Vähe sellest, ta tuleb teatrikooli ja ta pole kordagi ka teatris käinud! Tema ettekujutus teatrist on telekas. Seriaalid. See on kohutav seis. /.../ Sõnavara väheneb üha, nii kaugele, kui pöial ulatub eesti- ja ingliskeelseid silpe toksima. Kas see on tuleviku keel, tahan küsida vahepeal?”
Ja küllap pole Viljandis õppinud teatritudengit, kes ei meenutaks, kuidas Komissarov, teatrirahvale Koma, ikka kohe alguses teada andis, et ega keegi neid ei oota – ise tuleb end vajalikuks teha!
Komissarov tegi paremate tulemuste nimel väsimatult tööd, mitte ei õhanud vanade heade aegade poole. „Vana Irdi üks lemmikväljendeid oli: seal nad istuvad ja ootavad, millal šampinjonid nabast kasvama hakkavad. Nii et see on igal ajal nii olnud. Kui hakkad vanaks saama, siis on kohe päevakorras, et meie ajal oli ikka rohi rohelisem ja naised lahkema anniga,” naeris ta ühes viimastest intervjuudest.
Oma õpilastelt soovis ta, et nende tegemised teda kõnetaksid. „Mind saab kõnetada aga läbi selle, et ma tunnen ära – need on selle maailma probleemid, kus ka mina elan. Sellest tunnen vahepeal puudust,” ütles Komissarov.