Teist inimest ei ole ilus lüüa – välja arvatud sind

Perevägivald on ka see, kui ema ja isa löövad täiesti kaine peaga oma last.

Mul on hea meel, et järjest rohkem julgeme rääkida teemast, mis on seni aastaid koduseinte vahel peidus olnud ja mille olemasolust oleme eelistanud vaikida – perevägivallast.

Vaikida seetõttu, et teema on ääretult ebamugav. Me armastame kõneleda vägivallast, mida on korda saatnud kusagil kaugel keegi võõras, teistsuguse nahavärvi ja usutunnistusega, või kui juhtumisi siinkandis, siis vähemalt venelane. Vägivallast, mis juhtub meie naaberkorteris, meie enda rahvuskaaslaste ja vahel paraku ka meie enda pereliikmete hulgas, oleme pigem eelistanud vaikida. Sest see teeb haiget – nii vägivald ise kui ka teadmine, et selline vägivald on üldse olemas.

See lugu võiks panna järele mõtlema ka need inimesed, kellele tundub, et tänu väikesele vitsale on nende lastest saanud korralikud inimesed. Korralikud väljastpoolt, aga võib-olla sisimas vigased.

Tänu olulistele eestkõnelejatele on perevägivallast hakatud rääkima järjest sagedamini ja julgemalt. Teame, et eelmisel aastal registreeriti Eestis umbes 3000 lähisuhtevägivalla kuritegu, väljakutseid oli vähemalt kolm korda rohkem, rääkimata juhtumitest, kus ei oldud piisavalt julged (või enam piisavalt teadvusel), et politseid kutsuda. Mis veelgi kurvastavam: iga neljanda vägivallajuhtumi tunnistajaks oli laps.

Aga perevägivald ei ole ainult see, kui mees lööb purjuspäi oma naist. Perevägivald on ka see, kui ema ja isa löövad täiesti kaine peaga oma last. Eesti lastekaitseseaduses on eelmise aasta jaanuarist selge sõnaga kirjas, et lapse füüsiline karistamine on keelatud ja seadusega karistatav. Ka väike vitsahoop.

Vägivald kui traditsioon

Olen lugenud (enamasti küll kahjuks anonüümset) kriitikat, mis väidab, et see on ju põlvkondade jooksul äraproovitud meetod ja kui see keelata, läheb lihtsalt rohkem lapsi hukka.

Jah, meie ajaloos on olnud mitmesuguseid traditsioone: kunagi piinati inimesi Raekoja platsil surnuks, põletati teistsuguste veendumuste pärast tuleriidal ega lubatud naistel ülikoolis käia. Ajapikku oleme mõistnud paljude nende traditsioonide kahjulikku ja vaenulikku olemust. Lastevastane vägivald on üks neid traditsioone, mis on kahjuks ikka veel visa muutuma (kuigi lapsevanemaid on karukujulise pealtnägijaga juba ligi paar aastakümmet ähvardatud). Oma idanaabrite poole vaadates võime näha hoopis vastupidist arengut: seal on lapse löömine jälle seadusega lubatud, et hoida elus vanu häid perekonnatraditsioone.

Olen täiesti kindel, et olen parem inimene mitte sellepärast, et vits oli kapi otsas, vaid sellepärast, et mind sellega kunagi päriselt ei löödud.

Viimastest uuringutest selgub, et kuigi olukord läheb aasta-aastalt paremaks, usub Eestis endiselt neljandik lapsevanemaid, et lapse kehaline karistamine on mõnes olukorras paratamatu, ega pea seda vägivallaks. Millised need olukorrad on, jääb paraku täpsustamata. Kas siis, kui ta saab koolis halva hinde? Või kui rikub ära uue diivani? Või varastab poest kommi? Või paneb naabri kuuri põlema? Ühiskonnas, kus me usume, et vägivald ei ole lahendus, tundub kummaline otsida piisavat põhjust löömiseks.

Selgitamine aitab

Lapsevanemana tean, et elus võib ette tulla olukordi, kus oled nii vihane, et tahaks kedagi lüüa... aga sa ei tee seda. Sest see ei aita kedagi, ei lööjat ega seda, keda lüüakse. Aitab ainult kannatlikkus, hellus ja meelekindlus (ja need ei ole üksteist välistavad mõisted). Aitab see, kui selgitad, milles laps eksis, milliseid tundeid see sinus tekitab, millised on teo tagajärjed ja kuidas oleks õigem käituda. Ja siis teed seda uuesti, uuesti, uuesti ja uuesti. Kuni laps õpib. Löömine on esmapilgul kiirem ja efektiivsem meetod, sest tulemused on kohe silmaga näha: laps on hirmul, šokeeritud ja uuesti löömise hirmust ei korda oma viga.

Vägivallatu versioon võtab kindlasti rohkem aega ja kulutab närve, aga perspektiivis õpetab inimest eristama head ja halba ning ise ennast sel teel juhtima.

Laps käitub tegude järgi

Õpetame oma lastele mänguväljakul, tänaval, koolis, hiljem töökohal, riigikogus ja kohtusaalis, et löömine ei ole ühelgi juhul aktsepteeritav. Ent kui me tõstame kodus ise käe nende vastu, on väikestel inimestel väga keeruline valida, kas teha oma vanema sõnade või tegude järgi. Enamasti ei kipu nad tegema sõnade järgi. Selle kahepalgelisusega õpetame oma lastele sisuliselt: teisi inimesi ei ole ilus lüüa – välja arvatud sind.

Ühiskonnas, kus me usume, et vägivald ei ole lahendus, tundub kummaline otsida piisavat põhjust oma lapse löömiseks.

Tegin suvel ühe lavastuse jaoks intervjuusid Pärnumaal elavate inimestega ja kuigi lavastus keskendus teistele teemadele, jooksis kõigist intervjuudest läbi laste füüsilise karistamise teema. Peaaegu kõik 20 intervjueeritavat arvasid, et see on vajalik ja vahel paratamatu: neid ennast on löödud (vahel küll ebaõiglaselt, vahel ülemäära karmilt), aga sellest hoolimata on nad valmis ise oma praegusi ja tulevasi lapsi lööma. Kinnine ring.

Üks väheseid, kes ütles, et ei lööks oma last kunagi, oli noor naisterahvas, kes mäletab omaenda lapsepõlvest elavalt, kuidas ta avalikus kohas vitsa sai. Nad kõndisid emaga mööda tänavat ja ilmselt ütles ta midagi sobimatut, sest järgmisel hetkel oli ta teeäärses surnuaias, ema võttis tal kombinesooni seljast ja andis talle sealsamas surnuaias vitsa. Ta ei mäletagi niivõrd füüsilist valu, kuivõrd vaimset alandust. Ta oleks tahtnud oma ema käest küsida: miks sa seda tegid? Miks sa mind niimoodi alandasid? Tookord ei olnud tal sõnu. Praegu ei ole tal enam tahtmist. Ta ei tunne oma emaga sellist emotsionaalset lähedust, et temaga üldse midagi arutada. See lugu võiks panna järele mõtlema ka need inimesed, kellele tundub, et tänu väikesele vitsale on nende lastest saanud korralikud inimesed. Korralikud väljastpoolt, aga võib-olla sisimas vigased.

Vits kapi otsas

On neid, kes ütlevad, et neile ei ole vitsa saamine kuidagi halvasti mõjunud. Ka meie peres oli vits kapi otsas – ma ei ole küll kindel, kas alati ka päriselt või pigem kujundlikus mõttes, aga oli. Aeg oli selline, et kõigil oli, isegi jõuluvanal. Kuid olen täiesti kindel, et ma olen parem inimene mitte sellepärast, et vits oli kapi otsas, vaid sellepärast, et mind sellega kunagi päriselt ei löödud. Kahjuks on paljud päriselt haiget saanud. Ja mitte ainult tagumikule.

Kui me tõstame kodus ise käe lapse vastu, on tal väga keeruline valida, kas käituda edaspidi oma vanema sõnade või tegude järgi.

On ühiskondlikke probleeme, mida lahendada on äärmiselt keeruline, aeganõudev ja kulukas. Lastevastane vägivald on probleem, mille lahendus on ääretult lihtne ja kiiresti teostatav ega maksa midagi: ära löö oma last! Mitte sellepärast, et karu näeb, vaid sellepärast, et armastad teda.

Haume üheskoos Eesti paremaks

Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Heateo Sihtasutus ja Eesti Päevaleht alustavad tänasest artiklisarja, milles tuntud ja säravad mõtlejad otsivad lahendusi Eesti ühiskonna valupunktidele.

Sarja eesmärk on inspireerida Eesti inimesi mõtlema teravatele ühiskondlikele probleemidele ja pakkuma neile lahendusi. Lahendusi oodatakse kuni 11. aprillini konkursile, kus selgitatakse välja kuus paremat. Need meeskonnad saavad võimaluse osaleda kuuekuulises inkubaatoris NuLa.

Inkubaatoris arendatakse oma ideed koos ekspertide ja mentoritega kuus kuud, seejärel saavad kolm paremat ideed igaüks 25 000 eurot selle elluviimiseks. Inkubaatorisse oodatakse lahendusi, mis võivad olla seotud perede toimetuleku, hariduse, eakate elukvaliteedi, keskkonna, vaimse tervise või mõne muu probleemiga Eesti ühiskonnas.

Konkurssi korraldatakse teist aastat. Eelmisel aastal saatis oma idee 85 meeskonda, inkubaatorisse jõudis neist seitse. Stardiraha oma idee elluviimiseks said Vaikuseminutid, Topsiring ja Kalamaja Avatud Kool. Lisainfot konkursist ja sellega seotud inspiratsioonipäevadest Tallinnas ja Tartus leiab aadressilt nula.ee.