Vabaerakondlane: osa ärieliidist sõltub täielikult nelja kartellierakonna tegemistest, partide jaoks on aga kõik JOKK
Olen seda meelt, et virisemises ja vingumises pole edasiviivat jõudu. Hommikul ärgates ja peeglisse vaadates ongi kõik hästi – oled elus. Küll aga peab riigi peale mõeldes vaatama natuke suuremat pilti.
Peaministrina Taavi Rõivas kuulutas, et kõik on hästi ning peenhäälestus on ainus asi, mida Eesti Vabariik vajab. Nüüd pole Reformierakond valitsuses ja Rõivas peaminister - üks ajastu on läbi, ent kombed on vanad.
Arvan nii väga lihtsal põhjusel. Neli suurt erakonda naudivad endiselt kõiki süsteemi privileege.
Tundub, et osa ärieliidist sõltub täielikult nelja kartellierakonna tegemistest, kui rahaliselt toetati ainult nelja erakonda ja jäeti kõrvale riigikogu uued jõud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ning Vabaerakond.
Erakondade rahastamise vähendamisest ei taha aga keegi midagi kuulda, samuti tehakse kõik selleks, et poliitik saaks istuda korraga võimalikult paljudel toolidel.
Isegi politoloog Tõnis Saarts ütles 14. veebruaril Eesti Rahvusringhäälingule järgmist: „...ministrite ja riigikogu liikmete kandideerimises on kindlasti teatud määral eetiline konflikt, sest need, kes kindlasti ei kavatse selle omavalitsuse töös osaleda, annavad valijale lubadusi, mida ei suuda ega kavatse täita”.
Peibutuspardid lähevad sügisel kenasti liikvele ja sellega kaasneva eetilise konflikti peab lahendama valija. Kas valija suudab/oskab kandidaatidel vahet teha, jääb nende südametunnistusele. Partide jaoks on aga kõik JOKK.
Vabaerakond on deklareerinud, et lähtub riigijuhtimisel subsidiaarsuse põhimõttest ehk kõik otsused tuleb teha isikule võimalikult lähedasel, kogukonna tasandil ja on rõhutanud vajadust vähendada ülepolitiseeritud juhtimist kogu riigi tasandil.
Ka president Kersti Kaljulaid juhtis 24. veebruaril oma kõnes tähelepanu kogukonna rolli olulisusele.
Vabaerakonna riigikogu menetlusse esitatud kohaliku demokraatia toetamise seaduse eelnõus on kirjas võrdsemate võimaluste loomine kohalikul tasandil ja erakondade rahastamise vähendamise nõue.
Seaduse seletuskirja kohaselt on Eesti demokraatia olukorra ebanormaalsuse üks põhjusi riigieelarvest riigikogus esindatud erakondadele jagatava rahalise toetuse suurus ja selle tingimusteta kasutamise võimalus. See ei ole läbipaistva valitsemisega kooskõlas ja seab ebavõrdsesse olukorda kõik teised kodanikuühendused, kes soovivad osa võtta demokraatlikust poliitikategemisest.
Samuti on teada, et erakonnad võtavad vastutustundetult laenu oma valimiskampaaniate rahastamiseks. Valija peab mõistma, et enamjaolt kogu valimiskampaania makstakse kinni maksumaksja raha eest. Vabaerakond on sellele meeletule raiskamisele ja ülerahastamisele juba ammu tähelepanu juhtinud.
Haldusreformi tulemusena Eestis võim tsentraliseerub. Kokkuhoidu on vaja, teisalt aga võim kaugeneb inimestest veelgi. Valija ja valitava kokkupuude muutub järjest kaootilisemaks ja ka peibutuspartide pealetung muudab asja kordades segasemaks.
Õnneks on olemas valimisliidud, kes ajavad selgelt kohalikku asja, kuid on võrreldes erakondadega ebavõrdses olukorras. Täiesti arusaadavalt kasutavad kartellierakonnad kõiki majanduslikke võimalusi valimiskampaaniaks ja inimeste meelitamiseks erakonna nimekirjadesse. Samuti saadetakse riigikogu liikmed ja ministrid, maavanematest rääkimata, kohaliku omavalitsuse volikokku kandideerima.
Täna võib valimisliidust kohati küll jääda mulje nagu kambast fanaatikutest, kes on ühise eesmärgi nimel nõus oma aja ja isiklikud ressursid ohvriks tooma, aga siin ongi näha vahe suhtumises kohalikku võimu teostamisse. Sellest saabki valija õppida valiku tegemisel.
Ärge laske ennast suurtest plakatitest ja võimsatest reklaamidest häirida ning toetage kohaliku volikogu valimistel valimisliidu koosseisus kandideerijaid. Niimoodi käitudes toetate kohalikku demokraatiat.
