Pension 2050: Mõtlen juba praegu, kuidas oma vanaduspõlv õnnelikuks muuta
Ennustamine on raske, eriti tuleviku ennustamine. See Taani ütlus võtab hästi kokku idee, et tagantjärele tark olla on kerge, aga tulevikku ette teada pea võimatu. Võib-olla paneb just see teadmatus meid tulevikust mõtlemist vältima – kui teelahkmel tuleb valida kümne raja vahel, on lihtsam hoopis maha istuda ja lõkkel vahukomme grillida.
Tulevik on paratamatult ebamäärane ja kui tahame teha plaane ülejäänud eluks – võib-olla isegi oma lastele ja lastelastele mõeldes –, peame õppima ebamäärasusega toime tulema. Üks viis seda teha on kasutada matemaatika abi, tõenäosused aitavad intuitsiooni arvudesse panna. Lihtsam on aga endalt küsida: milliseid valikuid tuleks teha juba täna, et muuta ka pensionipõlv nauditavaks? Millised praegused otsused on head ka tagantjärele tarkusena 10, 20 või 50 aasta pärast?
Kuigi pensioniiga võib tunduda kui väljateenitud puhkus pärast kümneid aastaid tööd, ei ole ka siis katsumused kadunud. Esiteks hakkab inimese keha vanusega pikapeale üles ütlema ja varem märkamatult sujunud tegevused – näiteks trepist üles kõndimine – muutuvad katsumusteks. Teiseks probleemiks saab raha: 356-eurose pensioniga ei ole võimalik varasemat elujärge ülal hoida. Kolmas mure on vaimne heaolu: kuidas jääda õnnelikuks, kui raha on vähe, liikuda ei saa ja tähendusrikast tööd enam pole?
Edasi ei vii lühinägelikkus ega pidev muretsemine
Kõige lihtsam plaan nende katsumustega toimetulemiseks on plaani puudumine. Võime ju väärtustada ainult tänast päeva ja lasta elul omasoodu voolata, aga see suhtumine on lühinägelik. Korralik tervis on pikaajaliste heade toitumis- ja liikumisharjumuste tulemus ning kõike homsesse lükates ei jõuagi homne kunagi kohale.
Samamoodi on karjääriga: kui liigume passiivselt vooluga kaasa, ei maksa keskpäraste tulemuste üle imestada. Säästmine ja investeerimine on aga täiesti kasutud, sest niikaua, kui kuu lõpuni raha jätkub, ei ole ju probleemi.
Siit on lihtne järeldada, et parem lähenemine oleks kogu aeg pead vaevata. Mis siis, kui ma töö kaotan ja kunagi uut ei leia? Ega see valu jumala eest vähki tähenda? Pidev muretsemine on võimas jõud, sest paneb meid parema tuleviku nimel tegutsema, kuid see jõud on negatiivne. Muretseja tahab haigusi vältida, mitte ka 80-aastaselt hommikujooksu nautida. Ta soovib vältida igavat tööd, mitte luua tähendusrikast karjääri. Ta tahab vältida väikeses sünges korteris elamist, mitte nautida oma aia võlusid. Negatiivne tuleviku raamistamine on suurepärane viis elurõõmust ilma jääda.
Positiivne tulevikku suhtumine
Tuleviku planeerimine algab suhtumisest. Arvan, et positiivne lähenemine on parem, aga see ei tähenda põhjendamatut optimismi, vaid jaatavate eesmärkide ja väärtuste sõnastamist.
Kui defineerime end selle kaudu, millist maailma näha tahame, mitte selle kaudu, millele vastandume, on palju lihtsam tunda teotahet ja elurõõmu, mitte vimma ja kahjurõõmu.
Näiteks „Tahan pensionieas lapselastega looduses matkata” annab võimsa motivatsiooni, et juba 20. eluaastates tervislikult elada, karjäärist kümnendite perspektiivis mõelda ja rahaline strateegia paika panna.
Mina olen selle mõtteviisi omaks võtnud. Väärtustan oma füüsilist ja vaimset tervist väga ning tegelen nende hoidmisega. Karjääris olen teadlikult võtnud suuna, kus tööd jätkub ilmselt aastakümneteks ja suur nõudlus tähendab, et töötajana on mul võimalus valida, millist tööd ja kus teha.
Rahast ja asjadest mõtlemise puhul aitab minimalism: olen mitu aastat elanud eriliste luksusteta ja suure maise varanduseta ning kavatsen sama jätkata. Ülejääva raha saan investeerida enda tulevikku ja annetada maailma muutmiseks.
Isegi kui me ei tea, mida tulevik toob, võime sõnastada, mida sellelt tahame. Kui teeme endile selgeks, milline oleks ideaalne elu paarikümne aasta pärast, saame juba praegu pingutada, et sinna jõuda – ja nõnda närvesööva määramatusega toime tulla.
