Juhtkiri: väike pettumus parempopulistidele
Millal siis veel, kui mitte tänavu, oleks Hollandi valimised pidanud võitma islami- ja Euroopa Liidu vastane Geert Wildersi Vabaduspartei? Selline küsimus on tegelikult liiga suureline. Wildersit ei saa tituleerida ilmseks läbikukkujaks ning enim saadikukohti saanud Mark Rutte Rahvapartei Vabaduse ja Demokraatia Eest (VVD) ei ole ühemõtteline võitja. Wilders ei saa küll võimalust valitsust moodustada, aga tema partei sai eelmiste valimistega võrreldes siiski viis saadikukohta juurde, Rutte erakond sai kaheksa kohta vähem.
Hollandi valimistulemusi tõlgendades tuleb arvestada, et seal pole võitja-võtab-kõik poliitiline süsteem nagu USA-s ja Suurbritannias või poolt-vastu valik, nagu oli näiteks Brexiti referendumil. Hollandi poliitiline maastik on Euroopa killustatuim, nüüd sai parlamendi 150-kohalisse alamkotta juba 13 erakonda. Rutte võit tähendas 21% hääli, Wildersile tõi teise koha 13% hääli. Kolmandaks ja neljandaks jäänud parteisid toetas peaaegu sama palju valijaid kui Wildersi oma.
Poliitilise maastiku suurt killustatust arvestades on väga võimalik, et Ruttel ei õnnestu kokku panna neli aastat kestvat valitsust, vaid aasta-paari pärast tuleb korraldada erakorralised valimised. Siis saab jälle hakata spekuleerima, kas Wilders võidab või mitte. Kusjuures Wildersi võit ei pruugiks tähendada, et ta saab valitsuse moodustada, sest seni pole teised suuremad parteid temaga sõbrustada tahtnud. Igal juhul püsib Wilders kindlalt poliitilisel pildil ning see kallutab teistegi parteide lubadusi ja tegemisi.
Hollandi valimisi on peetud indikaatoriks, mis heidab valgust populistide ja paremäärmuslaste šanssidele Prantsusmaa presidendi- ja parlamendivalimistel vastavalt aprillis ja juunis ning Saksamaa parlamendivalimistel septembris. Kas Marine Le Pen saab Prantsusmaa presidendiks? Mitme saadikuga pääseb Alternative für Deutschland (AfD) lõpuks ka Bundestagi, nagu on viimastel aastatel jõudnud 16 liidumaa parlamenti ja europarlamenti?
Tegelikult ei aita Hollandi valimistulemused neile küsimustele eriti vastata. Näiteks Prantsusmaa presidendivalimised viivad kahe vooru kaudu ühe konkreetse võitjani. Seega seisab seal valijate ees pigem valik nagu Trump vs. Clinton, ainult et esimeses voorus on kandidaate rohkem. Saksamaa parlamendivalimiste situatsioon on äsjaste Hollandi valimistega natuke võrreldavam, aga seal pole nii tohutut poliitilist killustatust ja vanu parteisid on raskem seljatada.
