Mart Niineste: üks hirmus tõbi liigub mööda Eestimaad - nui neljaks, juuksekarv pooleks ja pea ees läbi seina
Haigestunu keha kattub kuuli- ja tulekindla teflonsoomusega, teda ei võta isegi hõbekuul. Rääkimata siis avalikust huvist, millest on tolku sama palju kui posimisest.
Tõsi, mõnikord leidub tohter, täpsemaks erialaks prokurör, kes suudab nakatanu ravida vähemalt väliselt terveks. Kuid üldiselt on too tõbi HIV järel hävitustöölt teine epideemia meie koduvabariigis.
Tõve riskirühma kuuluvad enamasti avaliku teenistuse poliitilised ja mittepoliitilised töötajad. Kuid välistatud pole selle ülekandumine eraettevõtjatele.
Erasektori palgatöölised on tolle taudi eest kaitstud üldiselt töölepinguseadusega, mis lubab heita üle parda neid, kelle peal paragrahvivaktsiin kõige kiuste ei tööta. Kuid too ennetuskohustus ei laiene keskastmejuhtidest kõrgemale.
Kuigi tõve levik on avalik saladus, on siiski tegemist tabuteemaga. Või pigem – alla andmisega paratamatusele. Sest meditsiinilaboratooriumid pole veel leidnud õiget ravimit.
Riik oma asutuste kaudu ei panusta uuringutesse, sest nakatanule on ette nähtud osaline koormus, mis välistab raske vaimse töö, nagu seda on vabakonna ja elu tegelikkusega arvestamise või erapooletu mõjuanalüüs. Sama raha eest vähem sahmimist, lisaks pääseb ka laveerimisest parajasti valitseva koalitsiooni ja ühiskonna elufilosoofiliste arusaamade vahel.
Enamiku ajast on tõbi pea märkamatu, nagu talvine paaripäevane viirus uimase pea ja kehatemperatuuriga kuni 37,2 Celsiust. Tunda annab, kuid ei sunni otseselt siruli. Mõnikord lööb siiski ägedalt välja. Haigushoog algab, kui nakatanu teeb reeglina ametialaselt midagi, mis pole kooskõlas kas mõne kirjutatud seaduse, kirjutamata tava või teiste asjaosaliste vajaduste ega ootustega.
Harilikult saab nakatanu tõvehoo jõudmisest kriisini teada, kui talle helistab ajakirjanik. Esimene reaktsioon on reeglina kas tuline eitus või jäine vaikus. Ehk jätavad rahule?
Kui selgub, et pigem kisub niiviisi hoopis ühekülgseks meediapeksuks, ilmutab tõbi iseloomu. Narri meest ja mehe mütsi korraga! Nii saab avalikkus teada, et tegelikult polnud asjad üldse nii, et on ka alternatiivsed faktid, et kõigest on saadud valesti aru, et vaadaku parem teised ise peeglisse.
Või veel parem – narri naist! Võib nentida, et kellelgi on kauniste silmade all kinnine suu, kuid kui see avaneb arutlemiseks, tuleb lihtsalt lausuda, et ära kaaguta. Haigushoog välistab igasuguse võimaluse justkui käitunuks nakatanu valesti.
Tuleb näiteks minister Urmas Reinsalule mõte, et kodanike keelamine, käskimine, laskmine ja poomine võiks käia palju lihtsamalt. Õiguskantsler Ülle Madise väitleb mõtte maha. Mispeale teatab Reinsalu sirge näoga, et Madise ei saa aru, kuidas ühiskond võidab karmist käest.
Saab Sass Hennol hommikusaates hing täis, et sotsiaalministeerium võitleb vägivalla vastu põhimõttel, et halvem on parem. Kirjeldab asjade käiku, nimetab vastutavad ametnikud ning mida teeb sotsiaalministeerium? Kinnitab, et halvem ongi parem, ning heidab Hennole ette liiklustrahve.
Või hakatakse tegema midagi suure hurraa ja eelarvega. Korraga ilmub välja keegi kolmas, kes käigu pealt, vasaku käega ning põlve otsas teeb asja nagu muuseas ära. Priimalt.
Nüüd ilmub välja sirge nägu jutuga, et väga tore algatus, kuid meil on koos siiski tipud ning oleme omadega alles poole peal, oodake ja näete.
Pool aastat hiljem näidataksegi. Koos jutuga, et meie oleme andekad, teinud midagi enneolematut ja teie ei saa sellest aru. Mida suurem on üldine arusaamatus, seda rohkem sonib haigestunu sigadest ja pärlitest. Kõlab tuttavalt? Muidugi, meie viimane brändiotsing.
Eriti raske tõvevorm on aga olukord, kui nakkust kannab mõni riigiasutus või suurettevõte täies koosseisus. Esiteks püsib tõbi siis pikemalt varjul ning lööb välja, kui raviks liiga hilja.
Siinkohal tahaks tervitada Pro Kapitali oma Kalaranna detailplaneeringu ning urbanistist-spetsialistist kodanikuaktivisti ennetava kohtusse kaebamisega. Rail Baltic. Metsaseadus. Ükskõik milline Reformierakonna algatatud sotsiaal- või maksupoliitika reform. Aga ka Tallinna linnavalitsuse viimase paarikümne aasta argipäev.
Näiteid võib tuua lõputult. Kui tõve esimene vorm võib kõrvaltvaatajale pakkuda pujäänipoksivaatemängu, teine kinnistada „maavillast“ sõimusõnana, siis kolmas on puhas tragöödia.
Selle tüsistuseks on kollektiivne kognitiivne dissonants. Mis omakorda mängib kaarte kätte kõiksugustele soolapuhujatele, näiteks Suure-Lähtru kandi meestele. Kuid haiguse eripärad ei võimalda põdejal anda endale asjast aru, et on üldse olemas kollektiivne kognitiivne dissonants, et seda põhjustab tema ning sellega võivad kaasas käia väga kurvad tagajärjed.
Hästi – tõmbame nüüd otsad kokku. Pole siin mingit haigust, on vaid inimesed, keda õpetatakse välja selleks, et kõik must saaks räägitud valgeks. Ning on teised inimesed, kes lihtsalt ei hooli või ei märka, milline on nende huvide, valikute ja tegude laiem mõju ühiskonnale. Bioloogia tunneb nende kooseluvormi sümbioosina. Ühel on sõna ja teisel on raha.
Ajakirjanik postitab suhtlusmeediasse puhkusepilte maalt, suhtekorraldaja välismaalt. Ja haigus vohab edasi.
Eksimine ja selle tunnistamine, rääkimata seejärel vabanduse palumisest või sootuks ametist lahkumisest, pole osa meie komberuumist. Nui neljaks, juuksekarv pooleks ja pea ees sirge näoga läbi seina – peamine, et ei peaks tunnistama vähimatki eksimust. Muide, sotsio- ja psühhopaatide hulk on juhtivkoosseisudes üle keskmise, diagnoosid needki.
