Kaljulaid: keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste heaks tehtud otsuseid vihkavad oravaparteilased kirglikult. Nii Michali kui Pevkuri pooldajad

Lugedes opositsioonipoliitikute kokkuvõtteid Jüri Ratase valitsuse esimesest 100-st päevast, on selgelt näha kahte läbivat joont valitsusvastaste kriitikas.

Opositsiooni kukkunud Reformierakond on selgelt võtnud hoiaku, et Eesti riigile lojaalne ja konstuktiivne opositsioon nad olla ei kavatse. Reformierakonna ainus huvi on erakondlik huvi ja ainus eesmärk on võimupartei positsioonide taastamine nii kiiresti kui võimalik.

Keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste heaks tehtud otsuseid vihkavad oravaparteilased kirglikult. Nii Michali kui Pevkuri pooldajad. Selles mõtes ei ole Reformierakonnas mingeid leere.

Reformierakonna propaganda on õel ja alatu.

Igati mõistlikku ettepanekut viia omavahel kooskõlla eel- ja e-hääletuse tähtajad käsiteletakse kui kogu senise e-riigi eduloo tagasi pööramist.

Pensioni ja tööaastate võrdsustamist kujutati kogu Eesti pensionisüsteemi hävitamisena.

Kõige sürreaalsem on retoorika maksude teemal.

Valitsus tõstab tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni, mis jätab igale keskmist või väiksemat palka teenivale inimesele Eestis kätte üle 700 euro aastas. Üle 700 euro aastas!

Kuid opositsioonilised reformierakondlased räägivad hommikul ajalehes, päeval raadios ja õhtul telekas, et inimesi ootavad ees hoopis maksutõusud.

Ma ei mäleta sellist viha ja kibestumist opositsiooni suunalt viimase 17 aasta jooksul, mil Reformierakond riiki juhtis.

Ka mitmete sõltumatute ekspertide kriitika on kantud täiesti ebareaalsetest ootustest uuele valitsusele.

Tuleb mõista, et Keskerakond võttis üle juhtimise olukorras, kus parempoolsed olid keskendunud veel vaid iseenda positsioonide kaitsmisele. Peamiselt tegeleti üksteise algatuste blokeerimisega.

Mistõttu oli edasiminek halvatud pea kõigis riigielu valdkondades. Eriti on kannatanud majandus, mis seisab paigal. Koos majandusega ka inimeste sissetulekud, palgad ja pensionid.

Rahulolematus ühiskonnas kasvas väga kiiresti. Kõige selgem märk sellest oli EKRE reitingu peaaegu eksponentsiaalne kasv. 17 aastat vales suunas minemist on jätnud oma jälje.

Probleeme tõstatanud ühiskonnateadlasi ja kodanikuühendusi kas ignoreeriti või ka mõnitati, muuhulgas tööandjate esindusorganisatsioone, aga ka Riigikontrolli.

Nii et paraku on probleemid kuhjunud, need on süsteemsed ja enne kui saame üldse rääkida Eesti uuesti üles ehitamisest, tuleb Reformierakonnast maha jäetud rusude vahelt jälle üles leida idee Eestist kui iseseisvalt mõtlevast ja edumeelesest väikeriigist.

Kuid algus ON lootustandev. Eesti Päevalehes kirjutas hiljuti ühiskonnateadlane Leif Kalev, et on küllalt tõenäoline, et selle valitsuse ametiaja lõpuks on inimeste toimetulek paranenud. See ongi peamine väljakutse.

Saavutada kiirem majanduskasv, palkade ja sissetulekute tõus.

Kõik muu on teisejärguline, isegi kui Tallinna kesklinna mõnel ruutmeetril tööl käivad arvamusliidrid meedias, osa tipp-ametnikest ning opositsiooni kukkunud parempoolne eliit nii ei arva ja arvavad, et põhiküsimus on hoopis see, et isesõitvad autod jõuaksid võimalikult kiiresti Tallinna tänavatele.

Vastupidi! Kõige selgemaks indikaatoriks selle kohta, et valitsus on õigel teel, on see, millise raevukusega parempoolne eliit teda ründab.

Tuleb aru saada, et nendel inimestel on kõige rohkem kaotada sellest, et Eestist saab õiglasem ning ka keskklassi ning vaesemate inimestega arvestav riik.

Nemad kaotavad oma privileegid.

Pean silmas nii kõrgete positsioonidega harjunud poliitikuid, kui ka soodsaid tehinguid ja eeliskohtlemist normaalseks pidama hakanud ettevõtjaid, kes paremerakondi aastakümneid on toetanud.

Kõiki, kes reformierakondlaste toiduahelas ühel või teisel viisil osalesid ning reformierakondlikku võimuvertikaali püsti hoida aitasid.

Neile, kes riigis muutuseid ei soovi, Keskerakonna valitsus ei sobi ega tohigi sobida.

Kuni parempoolne eliit ei ole rahul, seni on põhjust rahul olla kõigil ülejäänud Eesti inimestel, sest nende huve pole parempoolsed kunagi esindanud.