Jaak Madison: seisak murti, aga valitsuse järgnevad sammud tekitavad hoopis õudu
On täiesti ilmne, et poliitik peab hoolitsema ühiskonna tasakaalustatud arengu eest. Ent lihtinimese ja rikkuri (kelleks tavaliselt peetakse ettevõtjat) vastandamine on võte, mis võib küll tuua poliitikule lühiajalist edu vähemteadlike kaaskodanike hulgas, kuid praktikas on tegu valija eksitamisega.
Esiteks, tänapäeval on paljud nii-öelda lihtinimesed ise endale tööandjad ehk ettevõtjad.
Teiseks seetõttu, et mitte-ettevõtjate heaolu on otseses sõltuvuses sellest, kui hästi läheb ettevõtjatel. Maailmapraktika on korduvalt tõestanud, et jõukuse, tööhõive, palkade ja elatustaseme kasvu toob väikeettevõtluse edendamine. Kui ettevõtjatel läheb hästi, siis läheb hästi ka meie lasteaedadel, koolidel, politseil, haiglatel, kaitseväel ja teistel riigiasutustel.
Ometi käituvad meie viimase aja valitsuserakonnad selle ilmselge põhimõtte vastu – tahetaks olla Robin Hoodid, kes võtavad rikastelt ja annavad vaestele. Eelmine, Taavi Rõivase valitsus näitas, et väikeettevõtluse edendamine nende prioriteetide hulka ei kuulu. Selle asemel lajatati kogu ühiskonnale maksutõusu kobareelnõuga, mis mõjub hoopis ettevõtlust pärssivalt.
Jüri Ratase valitsuse ametisse astumist saatsid suured lootused – ehk murrab uus võimuliit Reformierakonna 17 valitsemisaastaga tekkinud stagnatsiooni Eesti majanduses. Seisak murti, aga valitsuse järgnevad sammud tekitavad ettevõtjates hoopis õudu.
Kõigepealt jäeti kasutamata võimalus tõmmata pidurit kahjulikule kobareelnõule. Ideoloogiliselt sobisid need maksutõusud SDE-le ja Keskerakonnale suurepäraselt – sotsialistlike erakondade valitsemist iseloomustavad kõrged maksud ja ümberjagamispoliitika.
Sotsialistile ei ole oluline, kuidas ja kust raha tuleb, tema tõmbaks kapitalisti võlla ja jagaks tolle püksitaskust leitud varanduse oma äranägemise järgi laiali, küsimata, millisest taskust tuleb raha järgmisel päeval.
Uus valitsus tahab hakata ellu viima ettevõtjate häbimärgistamise poliitikat. Kohustusega hakata erimärgistama ettevõtete autosid antaks kogu ühiskonnale mõista, nagu oleksid ettevõtjad petturid.
Ossinovski suhkru- ja alkoholipoliitika näitab samuti ilmekalt, millises suunas Eesti majanduspoliitika teel on: rohkem piiranguid, rohkem regulatsioone, üleüldine hinnatõus. Tegelikult peaksime majanduse edendamiseks liikuma just vastassuunas – lõpetama jaburate eurodirektiivide ja muude bürokraatlike tõkete agara (loe: ogara) järgimise.
Kui me tahame, et meie riik ja rahvas saaks rikkamaks ja majandus edeneks, siis on kõige olulisem langetada maksukoormust. Tõsi, eelmise valitsuse kavandatud sotsiaalmaksu vähendamine 1% võrra poleks andnud soovitud tulemust, aga praegune koalitsioon otsustas sotsiaalmaksu langetamisest sootuks loobuda.
Ometi annaks väiksem sotsiaalmaks ettevõtluse arengule kogu riigis jõulise tõuke. Praegu peab Eestis alustav ettevõtja juba esimesest tegutsemiskuust maksma sotsiaalmaksu täie rauaga ehk 33% ning seda võrdselt juba jalad alla saanud ettevõtjatega.
Hullemas seisus on need ettevõtjad, kes loovad väikepiirkondades töökohti osalise tööajaga ning maksavad töövõtjale tihti pool miinimumpalga alammäärast. Sotsiaalmaksu maksavad nad aga miinimumpalga täissumma arvestuses. Just seepärast on ausal inimesel nii keeruline alustada töökohtade loomisega.
Näiteks naabrid lätlased on vabastanud alustava ettevõtja üldse sotsiaalmaksust ning kehtestatud on hoopis 15% maks käibelt. Seega, mida suurem on käive, seda paremad võimalused on ka ettevõtjal makse maksta.
Kui tahame riigina saada jõukamaks, siis pole meil muud valikut – me peame tegema väikeettevõtlusega alustamise ja tegelemise lihtsaks, meeldivaks ja ihaldusväärseks. Pelgast jutust, et Eestis saab registreerida firma internetis 15 minutiga, ei piisa.
Lõpetada tuleb ettevõtja pidamine külakurnajaks, keda riik võib viiel erineval moel peksta. Lõpetada tuleb ka ettevõtja ja tavainimese vastandamine. Kui praegused juhtpoliitikud sellest ise aru saada ei taha, tuleb neile seda meelde tuletada valimistel.
