Patsientide esindaja: arstide vigade tunnistamine hoiab ära uusi eksimusi
Nii räägitaksegi sagedamini tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud tüsistustest, sest neile saab külge panna hinnalipiku sõltuvalt probleemi raskusest.
Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku arstid hakkasid hiljuti oma töö paremaks korraldamiseks registreerima patsientide menetlustüsistusi. Nende hinnangul ilmneb Eestis aasta jooksul tehtud 100 000 operatsiooni kohta viiel kuni kümnel protsendil juhtudest suurem või väiksem tervisekahju.
Iga inimene on unikaalne ja kõiki tüsistusi pole võimalik ära hoida, kuid pooled neist ehk hinnanguliselt 2500-5000 oleksid välditavad ning nende eest tuleks patsientidele hüvitist maksta. Lisades kirurgiale ka teised arstlikud erialad, näeme, et meil on ravikvaliteedi lihvimisel kõvasti arenguruumi.
Kui inimene ravivea tõttu tõsiselt kannatada saab, põrkab ta tihti süsteemis levinud erapoolikuse ja ringkaitsega. Kahju hüvitamiseks tuleb tal maha käia pikk ning kulukas kohtutee, milleks ei pruugi jätkuda jõudu ega raha.
Selle muutmiseks on mitmetes arenenud riikides patsiendile kahju hüvitamine lahutatud ravikvaliteedi parandamisest. Ühiskond on aru saanud, et vastandumine ja süüdistamine teeb osapoolte olukorra ainult halvemaks.
Patsiendid ei saa õiglast hüvitist kahjude eest ja arstid kardavad oma vigade ilmsikstulekut. Viimane teeb omakorda karuteene ühtlase kvaliteetse ravi arendamisele. Vaja on süsteemi, mis motiveeriks mitte vigade kinnimätsimist, vaid juhtumite üksikult ja koostöös läbi arutamist, et kõigil oleks võimalik vigadest õppida.
Pärast nelja-aastast ettevalmistavat perioodi on sotsiaalministeerium lõpuks algatamas arstide vastutuskindlustuse süsteemi loomist. Patsientidena on meil siin palju soove, aga alustuseks toome välja neist kolm suuremat.
Esiteks ei sobi vastutuskindlustuse ja hüvitiste süsteemi haldajaks haigekassa, kellel tekiks paratamatult huvide konflikt, kui nad korraga kahele toolile istuma panna. Olles samal ajal arstidele ja haiglatele ravimahtude jagajad, hakkaksid nad otsustama, kui suurt hüvitist patsiendile maksta või kas seda üldse teha. Kui raviraha on puudu, võib tekkida kiusatus näpistada seda mujalt.
Teiseks peaksid patsientidele määratavad hüvitised olema piisavad, et enamik kannatanutest jääksid rahule ega otsustaks edasi kohtusse minna. Vastasel juhul ei täida algatus oma eesmärki, vaid kulutaks maksumaksja raha.
Kolmandaks soovime, et nii hüvitiste väljamaksmine kui ka kohustuslik tüsistuste ja ohujuhtumite registreerimine stardiksid samal ajal. Kogemus näitab, et kui IT-lahendused sotsiaalministeeriumi haldusalas venima jäävad, lohisevad nad aastaid.
Esmapilgul võib tunduda vastuoluline, miks me vigade registreerimise süsteemi kohesest käivitamisest nii huvitatud oleme. Põhjus on lihtne - sel moel hoitakse tulevikus ära palju suurema hulga patsientide kannatused ja tervisekahjud.
Toon näite viimase aja praktikast. Täies elujõus mees kukkus ja sai peatrauma. Pärast turgutamist haigla intensiivravi osakonnas sooviti ta saata õendusabi haiglasse, kus oleks ka taastusravi võimalused. Kuna aga haiglas tehti viga, sattus ta hoopis hooldekodusse ja kaotas väärtuslikke nädalaid ilma ravita.
Hooldusasutuses elavad enamasti vanad inimesed, kes ei tule enam igapäevaeluga toime, mitte traumajärgsed patsiendid. Samuti ei tööta seal meedikud, vaid tavalised hooldajad.
Peatraumad on aga salakavalad ja mõnikord võivad tüsistused ilmneda alles paari nädala pärast. Nii juhtus ka seekord, kui meest tabas insult, mida hooldajad tähele ei pannud. Mees muutus liikumis- ja kõnevõimetuks.
Lisaks polnud haiglas tähelepanu pööratud patsiendi kaebusele parema käe ja õla tugevast valust ning röntgenipilt jäeti tegemata. See oli teine suur viga. Pärast insulti käsitlesid arstid õlavalu ja käe liikumishäiret juba insuldi tüsistusena.
Poole aasta pärast õnnestus tarmukatel lähedastel mees taas seisma ja istuma aidata ning lõpuks tehti haigest käest ka pilt. Röntgen näitas õlavigastust, kuid kirurg ei saanud trauma vanuse tõttu operatsiooniga enam midagi parandada. Nii on tänaseks tublist töömehest saanud mitme puudega inimene, kes õpib uuesti käima ja rääkima ning ühe käega elama. Meist mitte keegi ei sooviks kannatanu või tema lähedastega kohti vahetada.
Probleemsete juhtumite süsteemne jagamine võimaldaks kõigil meedikutel analüüsida ka teiste vigu ning neist õppida, muutes oma tööprotsesse nii, et välditavaid probleeme ära hoida. Mida kiiremini alustada, seda vähem jõuab kahju juurde tekkida. Eesti inimesed vajavad ohutumat tervishoiusüsteemi.
