Marxi järgimine viib viletsusse
Valged teenivad vähemalt viis korda rohkem kui mustad, Johannesburgi börsi 100 suurima firma aktsiatest ainult 10% kuulub mustadele ja firmade tippjuhtkonnast 72% on valged, rääkis Zuma. Hoolimata sellest, et viimased 14 aastat on riik juurutanud kõikvõimalikke stiimuleid ja piiranguid, et majanduses mustade rolli suurendada.
Seepärast tuleb Zuma sõnul „fundamentaalselt muuta majanduse juhtimise, kontrollimise ja omamise struktuure, süsteeme ja institutsioone, et majandus toimiks kõigi lõuna-aafriklaste hüvanguks – eriti vaeste, kellest enamik on aafriklased ja naised”. Zuma arvates peab riik „valgele monopoolsele kapitalile” vastu astuma.
Zumal paistab meeles mõlkuvat radikaalne varade ümberjagamine Venezuela chavista’de eeskujul. Seal natsionaliseerisid Hugo Chávez ja tema järeltulija Nicolás Maduro kogu majanduse, aga tulemus on olnud katastroofiline.
Zuma, Maduro ja Chávezi moodi mõtlemine toetub suuresti Karl Marxile. Nende, aga ka praeguse Prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty järgi toetub majandus põhiliselt kahele asjale: kapitalile ja tööle. Kapitali omanikel on kontroll tootmisvahendite üle, mis annab neile võimu tööjõu üle.
Marxi ja ta järgijate mõtteviis eirab tõsiasja, et tootmine nõuab peale tööjõu ja kapitali, mida on tänapäeval külluses, ka oskusteavet. Oskusteave eksisteerib ainult ajudes ja on tohutult mitmekesine. Oskusteave koguneb ja seda antakse edasi aeglaselt, tööd tehes. 20-aastase kogemusega juhti ei saa luua üleöö. Ükskõik kui radikaalselt varasid ümber jagada, ei ole oskusteavet võimalik natsionaliseerida või eksproprieerida. Seda ei saa ajust, kus see on olemas, välja tõmmata nagu hammast suust.
Küll aga saab oskusteabe töölt minema lüüa, nagu Chávez tegi 2003. aastal Venezuela naftatööstuses, jättes selle ilma 300 000 tööaasta pikkusest kogemusest. Oskusteabe saab ka minema hirmutada – nagu 500 000 Lõuna-Aafrika valget. Ja selle juurdetulekut saab takistada, nagu Lõuna-Aafrika teeb karmi immigratsioonipoliitikaga.
Lõuna-Aafrika riskib Zimbabwe, Venezuela ja Alžeeria vigade kordamisega. Nende iseseisvus- või revolutsioonivalitsused pärisid oskusteabe, mis asus selliste inimeste peas, kes uutele riigijuhtidele ei meeldinud. Katse „anda rikkus rahvale tagasi” tegi rahva hoopis vaesemaks, sest oskusteabega ajud emigreerusid või jäeti kõrvale. Parem alternatiiv on mineviku eraldusjoontest ülesaamine. Näiteks Lõuna-Aafrika puhul oleks eeskuju mitte Zimbabwe, mis peab ennast mustaks Aafrika riigiks mõnede õnnetute lisanditega, vaid Nelson Mandela edendatud nn vikerkaareriik, mis hindab oma mitmekesisust ja kasutab kogu oskusteavet.
