Juhtkiri: Eestil peab olema üks välispoliitika

Kui kutsusime talvel Eesti välispoliitika vedajaid siirduma sabassörkimiselt teenäitamisele, ei pidanud me silmas sellist teenäitamist, nagu nüüd soovib ette võtta riigikogu rahanduskomisjoni esimees, keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin.

Stalnuhhin tahaks taastada riigikogu rahandus- ja majanduskomisjoni kahepoolsed suhted Vene riigiduuma eelarvekomisjoniga ja hakata majandusküsimuste arutamiseks vastastikku visiite tegema. Põhjenduseks toob Stalnuhhin vajaduse aidata raskes olukorras Eesti transiidisektorit. Pealegi toimuvat hilissügisel tõenäoliselt muudatus Euroopa Liidu suhetes Venemaaga ja „siis on edu neil, kes on esimestena kohal”.

Stalnuhhini seisukohad Venemaa küsimuses on ju diametraalselt erinevad Eesti ametlikust välispoliitilisest positsioonist. See teeb ta täiesti sobimatuks isikuks Eesti riiki Venemaal esindama. Riigikogu tasemel Venemaaga sõprussuhteid arendada on mõeldamatu seni, kuni Venemaa pole täitnud Minski lepetega võetud kohustusi.

Venemaa kasutaks neid visiite oma asja ajamiseks kohe ära, aga meie transiidisektor ei pruugi lõpuks suurt midagi võita.

Venemaaga majanduslikku läbikäimist sanktsioonid loomulikult ei soodusta, küll aga aitavad Venemaa sõjalisi ambitsioone vaos hoida. Välisminister Sven Mikseril on õigus, et riigikogu komisjonide visiit riigiduumasse hägustaks nii Eesti riigi sõnumit kui ka Euroopa Liidu ühispositsiooni Ukraina ja Krimmi küsimuses.

Eesti-Vene suhete ajalugu näitab, et säärasest visiidist ei pruugi Eesti transiidisektorile loodetud tulu tõusta. Ikka ja jälle on suhete soojendamise katsed lõppenud sellega, et pärast oma plusspunktide noppimist unustab Venemaa, mida Eestile lubas. Meie riigikogulaste visiiti saaks Venemaa teiste EL-i riikide poliitikuid töödeldes kasutada näitena sellest, et tuliselt sanktsioone toetanud Eesti seisukoht on hakanud muutuma või et Eesti mängib topeltmängu.

Riigiduuma külastamise plaanist kuigivõrd parem ei ole ka riigikogu majanduskomisjoni esimehe Aivar Koka mõte, et riigikogulased võiksid sõita Venemaale transpordi- ja logistikamessile meie ettevõtjaid toetama. Risk on sama: Venemaa kasutab neid oma asja ajamiseks kohe ära, aga meie transiidisektor ei pruugi lõpuks suurt midagi võita.

Transiidisektori elustamiseks tuleb otsida võimalusi, aga see piirdugu tehniliste küsimustega (tariifipoliitika jms). Transiidiäri toetamiseks põhimõttelisi poliitilisi žeste ja järeleandmisi teha ei ole õige.