Toomas Jürgenstein: uus karmim alkopoliitika võitleb Oru Pearude vastu, kes sõidavad kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks
Usun, et tarvitan joovastavaid jooke Eesti keskmiselt, mistõttu pole ma oma mõõduka nõrkuse tõttu mitmel puhul teravaks sõnavahetuseks tõusnud alkoholipoliitika teemadel sõna võtnud. Samas pani sel nädal Riigikogus toimunud sündmus mind meelt muutma. Nimelt oli kolmapäevase infotunni alguses laudadele tõstetud õllepudelisse villitud vesi Jevgeni, nimi oli ilmselgelt pandud tervise- ja tööministri järgi. Tunnistan, et minule oli see maotu naljakatse päästikuks avaliku seisukoha võtmiseks ka alkoholipoliitika küsimuses.
Sukeldun teema näitlikustamiseks kõigepealt kirjandusse. Eestlaste mõtte – ja kombemaailma kirjeldamise üheks tuumtekstiks on Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“. Mäletan, et tsiteerisin sõprade ringis aastakümneid tagasi Mihhail Gorbatšovi karskuskampaania ajal Hundipalu Tiitu, kes räägib viinast ja õllest talle linnast külla tulnud Indrekule: „Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua, ja kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame pääle oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada.“
Täna ma enam Hundipalu Tiitu alkoholipoliitika vastasena tsiteerida ei saa. Põhjus on lihtne, piltlikult öeldes ei püüa kavandatavad sammud piirata Hundipalu Tiidu sarnaste inimeste harjumusi, kes pärast päevatööd tahab end lonksu kangemaga kosutada, vanad mehed teevad sageli nii. Küll aga püütakse liikuda suunas, et meil oleks vähem Oru Pearusid, kes kõrtsist purjus peaga tulles värava pilbasteks sõidavad ning kelle naine pideva peksasaamisega juba leppinud on: „Tervis oli perenaisele jumalast hea antud/../ Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada!“
Tegutseda tuleb mitmel rindel
Üldiselt on alkoholi mõju analüüsinud inimesed ühel meelel, et vägivallatuma ühiskonna ning rahva tervise ja iseäranis noorte tuleviku nimel tuleb paralleelselt tegeleda mitmete asjadega, olgu nendeks alkoholi hind, nähtavus, kättesaadavus, tarvitamise kultuur, reklaam jne. Äsja parlamendis arutluse all olnud alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu piirab reklaami ja alkoholi nähtavust müügipaikades. Nii tuleb pudelite rivid paigutada muudest kaupadest eraldi ning suuremates poodides ka eraldatud piirkondadesse, et alkohol ei jääks enam teele ette.
Loomulikult on ametlik reklaam vaid jäämäe nähtav osa. Teatud elustiili reklaamivad kindlasti ka tõsielusarjadesse kirjutatud vahvad tegelased, kellele alkohol vaid sarmi lisab. Nii nagu näiteks populaarses sarjas „Naabriplika“ ajavad bussijaamades suuri õllepudeleid tühjendavad mehed huvitavat ja vaimukat juttu, et võib tekkida tahtmine end nende seltsi ankurdada. Reaalses elus olen sarnaste seltskondade jutuajamisi korduvalt kuulanud. Need ei lähe telesarjaga kokku, vaid on tavaliselt üsna nürid ja igavad.
Ehk kõige enam tajuvad plaanitsevate muutuste olulisust inimesed, kelle elusid on alkoholisõltuvus mõjutanud. Publitsist ja esseist Mihkel Kunnus on kinnitanud, et alkoholi silme alt ärapanemine poodides kahandab impulsiivoste. Samuti on ta kriitiline tänase ühiskonna hoiakute suhtes: „Alkoholi tarbimine on norm ja kaine olemine on hälve. Sa ei pea seletama, miks sa jood, vaid sa pead seletama, miks sa ei joo.“ Samas on ühiskonna hoiakute muutmine pikk protsess, kus on olulised nii alkoholi reklaami kui nähtavuse piiramine ja kindlasti ka noortele huvitegevuse võimaluste suurendamine.
Mõned inimesed on suutnud oma kunagise nõrkuse pöörata kaasinimeste toetuseks. Näiteks iirlasest pühakukandidaat Matt Talbot (1856 - 1925) suutis pärast aastaid kestnud joomist oma nõrkusega lõpparve teha ning elu kaines pooles aitas ta teisi sõltuvusest vabaneda. Mulle näib, et mõistliku alkoholipoliitika puhul saab mitmeid kurbi juhtumeid ennetavalt ära hoida.
