Toomas Alatalu: Peterburi minek on poliitika tegemine
Ajaloolase ja poliitikuna mõtisklesin juba mullu selle üle, kuidas oleks kõige targem ja nutikam tähistada 100 aasta möödumist 40 000 eestlase marssimisest - pealegi relvastatud omade poolt valvatult - Nevski prospektil, mis päädis Venemaa ajutise valitsuse otsusega anda Eesti kubermangule autonoomia.
Ettevõtmine-tagajärg, mida keegi ei suutnud korrata (eeskätt lätlased). Lisaksin veel paar millegipärast mitte kõlanud detaili 1917. aastast, mis teeb öeldu selgemaks. Nimelt oli märtsis 1917 Peterburis teinegi 40 000 osavõtjaga marss - naiste marss valimisõiguse saamiseks. Valimisõigus sama aasta suvel ka saadi. Paralleelselt eestlaste autonoomia taotlusega oli Venemaa ajutine valitsus üle vaadanud ka Soome juba olemas olnud autonoomiat ja kinnitas selle.
Järgnenust sedagi, et 2. juulil 1917 toimus Narvas esimene ja 10. detsembril 1917 teine rahvahääletus - esimene taoline enesemääramine kogu Venemaal - mille tulemuste põhjal arvati Narva ja selle tagune Eestimaa koosseisu. Otsus, mille allkirjastas Lenin isiklikult. Nagu tegi ta seda mõned päevad varem Soomele iseseisvust andes. Teisisõnu – märtsist detsembrini 1917 tegid eestimaalased paljutki esimestena Venemaal ja kõik see vääriks 100 aasta möödumisel tähistamist.
Paraku on Venemaa niisugune naaber, kelle käitumist just väiksema naabri suhtes ei oska kohe kuidagi ette aimata ning seepärast on alati kindlam tema ette minna vähemalt kahekesi või kolmekesi (lõppsõna jääb mõistagi alati neile). Jeltsin käis ju ise Balti nõukogul, sest talle seal olnud mehed meeldisid, ent enamusele Vene poliitikuist mõjub Balti riikide koosnägemine punase rätikuna.
Mis puutub kahekesi minekusse, siis ma ei ole selle ajalooperioodi pabereid põhjalikult uurinud, ent aitab sellestki, et Soome kuulutas end iseseisvaks detsembris 1917 ja Eesti veebruaris 1918, et vaadelda kahes vennasriigis toimunut koos, teatud ühisprotsessina. Hetkel just eesseisvate sajanda juubeli tähistamise mõttes, sest me mõlemad lõime lahku Venemaast, kelle tänasel järglasel on halb seis suhetes enamiku teiste riikidega. Naabritest rääkimata.
Sestap oli minu esimene mõte, kui kõlas teade peaminister Ratase otsusest minna Peterburi tähistama Eesti ajaloole olulise meeleavalduse 100. aastapäeva, järgmine – oleme me sel teemal kõnelenud ka Soomega? Nende kogemused asjade ajamisel Moskvaga ja seda ka kõigil halbadel aastatel, on rikkad. Autonoomiad saime lähestikku, s.t. meie saime, ent nende oma kinnitati. Rahvahääletusega lõime meie pretsedendi, ent nendel oli juba valimisteharjumus käes ja miks mitte seda teemat arutada koos. Koguni koos Venemaaga näiteks naiste valimisõigust, mida Soome evis ammu enne muud Venemaad. Ühesõnaga – tol murrangulisel aastal oli Eesti-Soome ajaloos mitu rahvusvahelise kaaluga puutepunkti, ent meie ajakirjanduses avaldatud EV100 juubeliprogramm pakub välja vaid Eesti-Soome jalgpallivõistlust ja fotonäitust. Ja ei mingeid rahvusvahelise õiguse konverentse!?
Arvata on, et juubeliprogrammi koostamisest võtsid osa ajaloolased ja poliitikud, ent Eesti Vabariigis kehtivat reaalsust arvestades – kutsuge nii suurte otsuste juurde ikka ka teistsuguseid arvamusi omavaid ajaloolasi ja poliitikuid. Muidu sünnivad raskelt mõistetavad ja selgitatavad otsused. Nagu seda kahtlemata on ka peaminister Ratase sõit Peterburi. Sõidu nõrga põhjenduse paljastas ta ise, kui ütles, et see on sõit sealsete eestlaste juurde ja lubas peatselt külastada ka Soome, Brüsselis ja Ameerika Ühendriikide eestlasi. Tegu on ikkagi sõiduga poliitilisele üritusele või – kui soovitakse – poliitilise ajaloo mälestusüritusele ja siin tuleb Venemaa ja Euroopa Liidu/NATO (millistesse Eesti kuulub) suhteid arvestades tõsiselt kaaluda, kes sõidab ja sõna võtab. Põhimõtteliselt pidanuks see olema võimalikult neutraalne isik ja Eesti ladvikust sobib sellesse rolli kõige paremini riigikogu esimees (kelle apoliitilisust rõhutavad aseesimehed – üks positsioonist, teine opositsioonist), riigikohtu esimees või mõni neutraalse valdkonna minister.
Peaminister on selge poliitiline valik ja tänase ametikandja saba üldteada – kurikuulus leping Jedinaja Rossijaga, mida ju otsustati "säilitada sissepääsuna Kremlisse". Ütleja saanuks ju väljenduda ka teisiti, aga miski sügavalt juurdunu ei luba ja nii on kõik sundseisus ning ühe kollektiivi eksimiste rida läheb edasi. Teema muudab olematuks vaid selle ametlik lõpetamine. Kuna seda pole tehtud, käib propaganda edasi ja eks me kõik varsti näe, kuidas kõnealune väljasõiduüritus õnnestub ja mis moodi seda kajastab Venemaa meedia.
(Aeg-ajalt) edeva inimesena avalikustan lõpetuseks ka oma plaani antud ürituse tähistamiseks, mille mullu esitasin korralikult vormistatuna võimalikele asjaosalistele. Nimelt lähtusin sellest, et kui Obama valitsus muutis oma Venemaa poliitikat (reset) 2009. aasta märtsi algul, siis võib ka märtsis 2017 midagi muutuda ja pakkusin, et 8. aprillil läheksid eestlased, nii umbes 400, sealhulgas domineerivalt naised (vt. ülal!) pluss prominendid, uuesti Nevskile… jooksma. Ikkagi Eesti pildis!. Tuli välja, et koolivennal Jüri Treil oli teine mõte, mis ka realiseerub – lähevad mehed ja laulavad sealses kirikus!
