Külliki Kübarsepp: metsaseaduse uued parandused soosivad riigimetsa tühjaks raiumist
Olen üles kasvanud Otepää Looduspargis tegutsevas talus. Kui piimakari leiba lauale ei toonud, oli mets ikka abiks. Metsast on läbi aegade saadud nii paberi- kui ka palgipuud. Eriti keerulisetel aegadel aitasime lapsena teha küttepuid, ladusime need koos autokasti ning müüsime Tartu turul maha.
Seda kõike sai teha lageraideta. See oli nö harvendusraie, mille üks põhimõte on, et kui võtad eesmärgispäraselt maha ühe puu, siis see on heategu järgmisele puule tugevamaks ja suuremaks kasvamiseks, ruumi ning valguse andmiseks. Nii mõeldakse tulevastele inimpõlvedele ja loodusliikidele.
Soovin, et Eesti riik majandaks metsa kui meie ühisvara just niimoodi. Sel juhul on käsikäes majanduslik, ökoloogiline ja ka sotsiaalne mõõde. Ma ei soovi ülereguleerimist liigse kaitsmisega ega piiritundetu lageraide soodustamist.
Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) majandada on 44% Eesti metsamaast, kus paraku paistab silma kaks äärmust. Otepääl näen suusaradade ümber korrastamata, nukraid, et mitte öelda surevaid metsi. Suurmaanteede ääres laiub riigimetsa sildi taga järjest enam lageraide lanke – täis hüljatust ja tühjust. Mõjub nii nagu Sinult endalt oleks tükike ära raiutud.
Metsaseaduse järjekordsete muudatusega süvendatakse riigimetsa majandamist just sellise äärmuse suunas. Suurendatakse kuusikute raievõimalusi, aga kuusk on üks nõutumaid puuliike puidutööstuses. Samas lõdvendatakse piirilankide raiumist. Hakkab silma, et riik soovib oma tegevusega puiduhinna madalal hoida, teenides nii puidutööstuse huve. Samal ajal karistatakse sellega erametsaomanikku, kes madala hinna tõttu metsa ei majandagi.
Viimased 20 aastat pole metsi regulaarselt hooldatud
Lageraide soodustamise ja kuusikute raievanuse alandamise üks põhjuseid on haiguste levimine. Aga haigused on võimust saanud just seetõttu, et vähemalt viimased 20 aastat pole metsi regulaarselt hooldatud. Riik on ise jätnud unarusse metsade tervendamise harvendusraiete abil. Küll on harvendatud metsnike kui tegevspetsialistide ridu.
Jah, lageraie on ka metsatervenduse meede, kuid seda ei saa teha tsüklina, et võtame kümne-viieteist aastaga kõik maha, et küll siis järgmise kümne aasta pärast saab sama teha. Puu saab küpseks pikema ajaga kui inimene. Puu peegeldab meie ühiskonna tervislikku ja vaimset seisundit, on ka meie hinge peegeldus.
Usaldan erametsaomanikke ning nende kainet mõistust oma vara tasakaalustatult majandada. Pean tunnistama, et riiki ma ses küsimuses ei usalda. Miks? Sest ei ole selle valdkonna selge ning arusaadav kontrollimehhanismi.
Palju tuuakse eeskujuks Skandinaaviamaade liberaalsust, kus on kaotatud igasugused piirangud. Aga see kõik on saavutatud pika ühiskondliku kasvamisega. Seal tegutsevad keskkonnahuvirühmad kui omaette keskkonnaagentuurid, kes suunavad keskkonnapoliitikat ühiste arutelude ja debattide abil, mitte seaduspügalate kaudu. Ja kokkulepitut järgivad aumehelikult nii töösturid kui ka metsaomanikud.
Eesti on ses mõttes ainulaadne, et pea kõik metsandusega tegelevad asutused alluvad otseselt keskkonnaministeeriumile. Mõneti peegeldab see eelmise riigikorra valitsemiskultuuri. Süsteem naeruvääristab isegi Riigikontrolli ettepanekuid, sest pole mehhanisme, mis aitaksid tagasiside andjaga sisuliselt ja avatult debateerida. Soovitusi ei võeta arvesse, sest huvid ja vajadused on mujal.
RMK ei peaks olema riigieelarve täitja
Ma ei pea õigeks, et RMK roll on riigieelarve täitmine. RMK tegevust tuleb juhtida jätkusuutliku majandamise suunas. Eeskuju võiks näidata kogukondadega suhtlemisel, ühiste loodusväärtuslike eesmärkide seadmise ja teostamisega. Selleks tuleb taanduda eelnõus avalduvast soovist raiete avalikustamist piirata.
Kogukonnad hoolivad metsast. Toon näite oma praegusest elukohast, Pelgulinnast kus mere ääres on Stroomi parkmets. See kuulub kahele maaomanikule ehk riigile ja linnale. Just RMK hooldatav ala on haiguse tagajärjel suremas. See on teadlik valik RMK poolt põhjendusega, et tõenäoliselt on sinna mõistlikum kunagi uus elurajoon ehitada. Samas just Stroomi parkmets ongi põhjus, miks täna siin elatakse ning miks teistestki linnaosadest sportimas ning loodust ja lähedasi nautimaks käiakse. Metsa säilitamise poolt on mitme allkirjaaktsiooniga korjatud üle 10 000 allkirja. Küsitakse võimalust kasvõi ühistalgutega aidata harvendusraiet läbi viia. Inimesed tahavad hoolida, aga RMK ei hooli.
RMK võiks eeskuju näidata ka säästlikumate tehnikate kasutamisega, eelistades pigem just väiketehnikat ja miks mitte hobutööd rangema kaitsega aladel. Suured harvesterid on säästlikud lageraide korral, kuid harvendusraideks on vaja tehnikat, mis ei kahjustaks allesjäävaid puid. Ka mullapinnas saaks palju vähem kahju. Väiketehnika või hobustega saab pääseda mändideni, mis kasvavad pehmema pinnasega aladel, mis suurt tehnikat ei kannata.
Peame mõistma, et erinevaid liike saame kaitsta inimeste abiga. Ega metsis ei jää meie metsadesse alles kui metsas on ülekaalus on teda hävitada püüdvad liigid, kes omakorda on kaitse alla võetud. Aastasadu on loodus ja inimesed toimetanud üheskoos. Loodust ei saa kaitsta hetkehuvidest lähtuvalt, vaid põhimõttel üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.
