Mihhail Kõlvarti vastus: sellest, kui vastandame teatrit ja linnahalli, ei hakka Eesti kultuurielu kiiremini arenema
Kuid vaevalt hakkab kultuurielu laiemalt ja teatrielu konkreetsemalt kiiremini arenema, kui me vastandame teatrit ja linnahalli või teatrit ja Kultuurikatelt, nagu võis tajuda Alar Sudaku arvamusloos („Poliitikud, lõpetage Tallinna teatrite nöökimine“ 27.03, EPL). On vaja linnateatrit ja on vaja linnahalli, üks ei välista teist. Rääkimata sellest, et on kahetsusväärne kultuuri- või religioonieelistuste vastandamine rahvuslikul pinnal.
Tänaseks on selge, et Kultuurikatel ei vaja eksistentsiks õigustust – rahvahääletus toetas Kultuurikatla kordategemist, rahvas käib seal, katel keeb.
Sellel nädalal toimub nendes ruumides Tallinn Music Week ja esineb Kristjan Järvi. Sealsamas Kultuurikatlas on black box, seega ei saa kuidagi öelda, et viimase sajandiga poleks Tallinnas teatri tegemiseks uusi sobilikke kohti tekkinud.
Tänavu tehakse 700 000 euro eest korda üks linnateatri mängukoht, Hobuveski. Praegu peavad linnateater ja linnavalitsus aktiivselt kõnelusi järgmiste lahenduste leidmiseks kui ka jätkuvad arutelud, kuidas linnateatrile uus maja saada. Ükski nii suur ehitusprojekt ei sünni ühe hetkega ja samamoodi on ka linnahall oma aega pikalt oodanud.
Linnahalli eesmärk on palju suurem kui vaid konverentsikeskus. Millegipärast kujutab Alar Sudak linnahalli kui peaasjalikult konverentsikeskust. See on üks funktsioone, aga kaugeltki mitte ainult, see on ka kontserdisaal, mis teenib samuti kultuuri.
Miks just linnahall? Sest selle kordategemiseks on tekkinud haruldane ajalooline võimalus. Üle pika aja teevad riik ja Tallinna linn sellisel tasemel tõhusat koostööd. Kui meil on võimalus pikkade traditsioonidega suurele keskusele taas elu sisse puhuda, siis tuleb seda teha. Seda enam, et Tallinna linn ei saa lubada, et linnasüdames paiknevad mahajäetud objektid.
Lahket ja rikast välisinvestorit on oodatud pikalt, nüüd aga saame ise olukorra lahendatud ja seda võimalust tuleb kasutada.