Juhtkiri: Linnateatri saalid on liiga väiksed

Eilses Eesti Päevalehes kutsus kultuuriaktivist Alar Sudak poliitikuid lõpetama Tallinna teatrite nöökimine ja ehitama pealinna pärast üle 100-aastast vahet vähemalt üks uus teatrimaja. Poliitikute vastukajas puudus kohalike valimiste lähenemisest hoolimata entusiasm, kuigi näiteks Linnateatrile uue maja (mitte)ehitamine on väga pika habemega lugu.

Kultuuriminister Indrek Saare sõnul lähtub valitsus „investeeringuotsuste tegemisel laiemast sotsiaal-majanduslikust mõjust, mida peavad pakkuma kõik uued või uuenevad kultuuriobjektid”. „Ei saa mööda vaadata ka valikust, mis meie ees alati seisab: inimesed või betoon.” Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart aga on veendunud, et 2008. aastal tehti Linnateatri asemel Kultuurikatla ehituse kasuks otsustades väga hea valik ja äsja tehti Linnateatrile linnahalli eelistades samuti õige otsus. Samuti heidab Kõlvart Sudakule ette vastandamist, mis on kummaline, sest olid ju Tallinna linna valitsejad need, kes lükkasid Kultuurikatla ja Linnateatri 2008. aastal gladiaatoritena areenile.

Pole mõtet sõna „kultuur” kuuldes kohe ehituskellu järele haarata, ent mõnel puhul on see mõistlik.

Õiget on poliitikute jutus nii palju, et sõna „kultuur” kuuldes ei ole tõesti mõistlik alati ehituskellu järele haarata. Eesti teatrite koondstatistika näitab, et riigi- ja linnateatrite külastatavus on sel sajandil püsinud enam-vähem samal tasemel, aga saalide ja istekohtade arv on suurenenud. Muude teatrite puhul on tublisti kasvanud nii vaatajate, istekohtade kui ka saalide arv. Keskmiselt võttes ei ole asi teatrite betoonipoolega halvasti – teatritegemise ruume tuleb juurde.

Ent Linnateater on keskmisest erinev nähtus. Linnateatri etendustele pileti saamise raskus on ammu ja laialt teada. Defitsiit on tegur, mis annab nõudlusele lisavindi, aga põhiline on ikka Linnateatri kõrge tase ja saalide väiksus. Majanduslikus mõttes ei ole tegemist optimaalse olukorraga – kui linnateatri etendusi pääseks vaatama rohkem inimesi, teeniks teater rohkem omatulu.

Pealinna populaarsemate teatrite kroonilise ruumipuuduse valguses kõlab õõnsalt kultuuriministri jutt, et uute kultuuriobjektide rajamise otsused lähtuvad analüüsist. Linnahalli rajatava konverentsikeskuse kohta on mingeid arvutusi küll tehtud, aga risk, et prognoosid ei täitu, on palju suurem kui võimalus, et Linnateatrile suure saali ehitamise korral jääks selle täituvus kehvaks. Poliitikute suvast lähtudes on valitud üks objekt, mida ei ole võrreldud alternatiividega, millel võib olla suurem ja kindlam sotsiaal-majanduslik mõju.