Kas anda raha juurde kiirabile, esmatasandi arstiabile või eriarstiabile?
Ühel minu tuttaval on laps, kellel tekivad palaviku tõustes krambid. Ema on kogenud, oskab palavikku adekvaatselt alandada, igale poole minnes on tal rohud ja kraadiklaas kaasas. Aga kui palavik läheb kõrgeks, soovib ta ikkagi, et mõni meditsiiniteadmistega inimene teda toetaks.
Ühele teisele tuttavale on tehtud südameoperatsioon, tal on kõik ravimid alati käepärast, aga aeg-ajalt läheb tal süda rütmist välja. Kui see juhtub, siis tahab ta kindlust, et teda aitab kogenud meedik.
Tervishoiusüsteemi omapära on, et see on väga spetsiifiline ja erihariduseta ei saa seda tööd teha. Mida kõrgem on haridus, seda spetsiifilisemaid tegevusi arst valdab. Ühtlasi kummitab oht, et ainult südamele spetsialiseerunud arst võib jääda hätta kopsude ravimisega, mis siis veel rääkida kergematest haigustest nagu nohu, köha ja kõrvavalu.
Sama olukord on tekkinud kiirabisüsteemis. Hulk kõrgelt kvalifitseeritud ja täisvalmiduses arste ootab autoavariisid, rongiõnnetusi, infarkte, insulte ja multiorganpuudulikkust. Tavaline nohu, köha ja koerahammustus, joodik või narkomaan tundub arsti ressursi raiskamisena.
Inimene aga ootab kindlustunnet, et ükskõik mis mure teda tabab, saab ta 24 h kvaliteetset meditsiinilist konsultatsiooni. Kas seda annab perearst, esmatasandi tervisekeskuste juurde loodav valvesüsteem, erakorralise meditsiini (EMO) arstid või kiirabi, on riigi (rahakoti) otsustada.
Kas abi saamiseks tuleb ise kohale minna, telefoni teel nõu küsida või meedik koju kutsuda, eeldab jällegi kokkuleppimist. Kas see peaks olema kindlustuspaketi osa või mitte, samuti.
Praegu on valitsusel pooleli tervishoiu rahastamise arutelu. Kui on teada eesmärgid, kuhu soovitakse liikuda, siis on kergem otsuseid teha. Paar aastat tagasi, kui tehti kiirabireformi, seati eesmärgiks, et kiirabi jõuaks iga abivajajani 10–15 minutiga. Praeguseks on see kriteerium täidetud. Kui nüüd soovime midagi muuta (näiteks vähendada kiirabi koormust), tuleks eesmärgid uuesti sõnastada.
Kogu tervishoiusüsteemi, nii perearstisüsteemi, eriarste kui ka kiirabi, tuleks vaadata tervikuna. EMO arstide ja kiirabi ülekoormus näitab tervishoiusüsteemi halba funktsioneerimist. Kui me tahame tervishoiusüsteemi rohkem voodikohti, võimsamaid masinaid, rohkem elektroonikat, siis see nõuab igal aastal järjest rohkem ja rohkem raha.
Kui me aga tahame pikendada Eesti rahva oodatavat eluiga ja tervena elatud aastaid, siis tuleks eesmärgid ka nii defineerida. Selleks tuleks panustada oluliselt rohkem rahva tervise edendamise programmidesse ja haiguste ennetamisse, näiteks nende tegevuste eelarvet vähemalt kahekordistades. Perearstisüsteemi tuleks moodustada uus eriala – tervisenõustaja (health coach). Nemad toetaksid inimesi ja õpetaksid neid terviseotsuseid langetama.
Tuleb välja töötada põhimõtted, kuidas perearst saaks inimesi jooksutamata planeerida eriarsti järjekordi (e-konsultatsioon koos vajaduse korral eriarsti juurde registreerimise süsteemiga), ning kaaluda kiirabi, perearsti valvesüsteemi ja koduõeteenuse ühitamist ühtsesse struktuuri –näiteks uute valmivate tervisekeskuste (54 tk) juurde.
Iga otsus on raske ja rahalised väljaminekud peaksid olema ratsionaalselt põhjendatud. Kas anda raha juurde kiirabile, suurendades sellega inimeste kindlustunnet, et kui mul on tervisemure, siis minu juurde sõidab täisvarustuses arstibrigaad? Või anda raha juurde esmatasandile, arvestades, et haiguste ennetamine ja tervisenõustamine aitab pikendada tervena elatud aastaid? Või anda raha juurde eriarstiabile, et juba haigestunud inimesed saaksid oma töövõime kiiresti taastada? See nõuab julgeid otsuseid. Kui me teame, mida me tervishoiusüsteemilt ootame, siis on neid otsuseid kergem teha. Head otsustamist!
