Alex Lepajõe: ma ei kahetse. Inimesed, kes liialt kahetsevad, elavad halvasti,on haiged ja surevad noorelt

„Kui teed filmi inimestest, kes on elu ja tervise juures, siis tuleb enne nendega rääkida,” põhjendab kunagine paadipõgenik Alex Lepajõe menufilmi „Sangarid” tegijate kohtusse andmist.

Õigupoolest annab Alex Lepajõe enne intervjuud teada, et ei taha jälle pikemalt heietada neist vanadest aegadest. Ei taha ka „Sangarite” filmist tegelikult suurt rääkida.

Filmi vaatama ei tule ta isegi siis, kui luban pileti välja teha. Seega vaatan filmi üksi, Lepajõe asemel kaasas võrdluspilt tema kirjutatud ja hiljuti poelettidele jõudnud raamatust „Põgenemine”. Mis seal salata, väga paljudes üksikasjades sarnaneb filmilugu Lepajõe kirjutatud looga.

Pole raske mõista, miks tema ja kaks ta kaaslast on filmitegijad kohtusse andnud. Lugu, mis publikut kinno toob ja produtsendi taskuid täidab, on ikka päris palju nende lugu. Kohtume Lepajõega ta vanalinnakorteris, kus ta viimasel ajal üsna vähe elab, ja esialgu kulgeb jutt filmist kauge kaarega mööda.