Viktoria Ladõnskaja: kas minister Saar teeb järgi minister Langi?
Olukord, millega seisab silmitsi Vene teatri nõukogu kunstilise juhi valimisel, meenutab kunagist Rein Langi juhitud Sirbi peatoimetaja valimist. Mäletatavasti see ebaõnnestus.
Viimaste kuude arengud on olnud järgmised:
Esiteks. Minister eemaldas nõukogudest kõik parlamendisaadikud. Sellega näidati eelkõige reformierakondlastele koht kätte. Nõukogu liikmete tagasikutsumine oli üheks oluliseks valitsuse vahetuse põhjuseks.
Teiseks. Saare puhastuse tagajärjel jäi viiest Vene teatri nõukogu liikmest alles ainult kolm ning juhuslikult on neist kolmest kaks ministriga samast erakonnast (+üks sõltumatu). Nad ei ole parlamendisaadikud, kuid kuuluvad sotsidesse. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Kolmandaks. Võimalikult kiiresti, novembrikuus, parandati asutuse põhikirja, et nõukogu saaks võtta otsuseid vastu kolmeliikmelises koosseisus. Teatri veebilehele jäeti igaks juhuks vana põhikiri. Või siis unustati uuendada. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Neljandaks. Vähendatud koosseisuga võeti vastu olulisi majanduslikke otsuseid ja kuulutati välja konkurss Vene teatri kunstilise juhi kohale. Aga konkurssi ei kuulutanud välja mitte nõukogu, vaid kultuuriministri alluvuses olev direktor. Samuti ei vastuta konkursi eest mitte nõukogu, vaid komisjon, kuhu viie otsustaja sekka on sattunud needsamad kaks sotsidest nõukogu liiget. Lisaks sama erakonna ministri alluvuses olev direktor. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Viiendaks. Kultuurikomisjoni liige Ladõnskaja ütles otse ministrile, et juhul, kui see kõik on kogemata juhtunud, siis palun teha vigade parandus. Me ei tohi selliseid kokkuleppelise maiguga konkursse endale lubada. Teema on tundlik ja konkurss peab olema ja välja nägema läbipaistev. Minister imestas, aga ei parandanud midagi. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Kuuendaks. Vene meedia ajakirjanik ning teatrikriitik Nikolai Karajev küsis seoses veidra olukorraga ministeeriumi kommentaari ja sai vastuseks: „Loovintelligentsi poliitiliste sümpaatiate hulka on läbi aegade kuulunud just sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. Juhin tähelepanu, et Eesti Vabariigi põhiseadus keelab inimeste diskrimineerimise nende poliitiliste veendumuste pärast“. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Ma kirjutasin sellest juhtumist meedias. Ütlesin otse välja, et astun selliste nähtamatute reeglite vastu, et mõne asutuse juures, kus seda ei peaks olema, mängib rolli parteipilet. Seisukoha peale, et juhul kui teie nähtamatud reeglid nõuavad parteilist jaotust, siis seekord palun mina parteipiletita eksperti. Minister pahandas.
Ja nüüd siis kirss tordi peal. Eelmisel neljapäeval öeldi mulle otseselt näkku (üks juhtiv persoon sotsidest):
„Kirjutasid meedias… näed, mis nüüd saab!“
„Mida?“ küsisin vastu.
„Küll näed!“
Sel esmaspäeval sain ma teada, millised vitsad on mulle mõeldud. Mulle edastati, et meie erakond jääb nüüd antud nõukogu otsustest tänu minu käitumisele eemale.
Seda kuuldes hakkasin naerma. See on küll hirmus karistus! Rikutud parteiloogikaga ministrid ei saa aru, et ma sellest rääkisingi - palusin, et Vene teatris oleksid eksperdid, mitte parteipoliitika. Ei sotside ega ka teiste erakondade poliitikud.
Kuid hoopis teine teema on ridade vahel ja olulisemgi. Minister ja koalitsioonipartner proovivat karistada teda kureerivat kultuurikomisjoni liiget. See on demokraatia reeglite vastu eksimine.
Ilmselt on minus jätkuvalt suur osa ajakirjanikuverd ja ma pole veel piisavalt „poliitik”. Palun vabandust, Indrek, aga Vene teatri puhul näevad asjad välja vägagi sarnased sellega, mille eest esitati kunagi umbusaldusavaldus kultuuriministrile Rein Langile sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni poolt. Tuletan meelde, see oli umbusaldus seoses Sirbi juhtkonna valimisega.
Nüüd teeb Saar ise Langi. Võib olla olen naiivne, aga ma tahan, et konkurss oleks aus ja sõltumatu. IRLi esindajana soovin ma, et parteipoliitikat selles küsimuses ei tehtaks.
