Lastekaitse liidu projektijuht: prokurörid ja kohtunikud, millal hakkate ka tegudes lapsi kaasama ja kuulama?
Alaealisena kohtusüsteemi hammasrataste vahele sattunud Arturi lugu, millest 29. märtsil kirjutas Eesti Päevaleht, on erakordne näide sellest, kuidas probleem ei seisne pahatihti õigusnormides või nende puudumises, vaid viisis, kuidas vastavaid norme rakendatakse. Arturiga juhtunus mängis olulist osa see, et kohus jättis alaealise kostjaga tsiviilvaidluses lapse huvid ja õiguse lapsesõbralikule õigusemõistmisele vajaliku tähelepanuta, ehkki selleks olid olemas kõik võimalused.
Nimelt otsustas kohus, et kõik vaidluse all olnud korteris elanud isikud peavad tasuma hagejale Eesti Investorite Grupp OÜ hagiavalduses nõutud üürivõla ja saamata jäänud tulu. Seejuures jäi kohtul kas märkamata või ei omanud kohtu jaoks tähtsust, et hagi rahuldades muutus solidaarvõlgnikuks ka tol ajal alaealine Artur.
Kohtuasja teine osapool, Eesti Investorite Grupp OÜ märkis 28. veebruaril Postimehes avaldatud kommentaaris, et Arturi huvid olid esindatud Arturi ema Jelena näol ning kohtul puudus kohustus üleüldse määrata alaealisele esindajat. Mina leian, et olukorras, kus alaealist esindab lapse vastu suunatud hagimenetluses tema seaduslik esindaja, kes lapse vastu esitatud hagile vastu ei vaidle, oleks kohus pidanud hindama täiendavalt, kas Arturi ema on tegelikult teadlik ning saab aru nendest õiguslikest tagajärgedest, mida hagi rahuldamine alaealisele lapsele kaasa toob.
Eesti Vabariik ratifitseeris lapse õiguste raamdokumendi, ÜRO lapse õiguste konventsiooni juba 1991. aastal. ja viimase 25 aasta jooksul on Eestis tehtud lapse õigustega seonduvalt väga suuri edusamme, kuid üldiste positiivsete arengute kõrval on siiski rida konkreetseid rakenduslikke probleeme, mida ei saa parandada ei keegi muu peale inimeste endi.
Kohus ei lähtunud lastekaitse seadusest ja lapse õiguste konventsioonist
Olen seisukohal, et kohtu otsustus mitte kaasata menetlusse alaealisele esindajat lapse õiguste kaitseks ega ka mitte eestkosteasutust lapse parimate huvide eest seismise osas arvamuse andmiseks, ei lähtunud nii tol ajal kehtinud lastekaitse seaduse sätetest ega ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtetest. Ei saa tekkida olukord, kus kohtumenetluse tulemusena lasub alaealisel suur rahaline kohustus tema õiguste eest seisma pidanud ema ja alati lapse huve järgima kohustatud kohtu tegevu(setu)se tõttu. Just selliste juhtumite korral on oluline märgata abivajadust, antud olukorras siis nii Arturi ema kui ka lapse enda abivajadust. Abivajaduse märkamisel on ka kohtu esmane kohustus teavitada tekkinud olukorrast kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat, kes saanuks õigeaegse sekkumisega hoida ära ka tänaseks tekkinud olukorra.
Tänasel päeval räägime aina rohkem lapsesõbralikust õigusemõistmisest ehk süsteemist, mis lähtub lapse parimatest huvidest olukorras, kus lapsega seotud asjades tehakse mingeid õiguslikke otsuseid. Lapsesõbraliku süsteemi tagamine eeldab õigussüsteemi moderniseerimist, lapse parimate huvidega arvestamist ning lastelt arvamuse küsimist ennekõike nende kokkupuutel kohtusüsteemiga.
Nii kohustab lapsesõbraliku õigusemõistmise põhimõte kõiki asjasse puutuvaid täiskasvanuid, ametnikke, lastega koos ja laste heaks töötavaid spetsialiste lähtuma eelkõige lapse parimatest huvidest ning kaaluma alati, mis on just konkreetse lapse jaoks hea ja turvaline. Veelgi enam, Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised määratlevad ka konkreetselt üheks oluliseks põhimõtteks lapse osalusõiguse teda puudutavates asjades (artikkel 12). Antud põhimõte on ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni üks juhtivamaid põhiprintsiipe, mille selgitamiseks riigile ning erinevatele ametkondadele on välja antud suur hulk suuniseid ja teisi abimaterjale. Põhiprintsiip ütleb väga selgelt, et lapsel kui õigussubjektil on õigus teda puudutavates asjades avaldada oma arvamust ning täiskasvanud peavad tegema kõik endast sõltuva, et lapse arvamus saaks väljendatud, arvestades seejuures lapse arengutaset ja parimaid huve – täpselt sama ütleb üheselt täna ka kehtiv lastekaitseseadus (§ 5).
Lapsesõbralikus maailmas oleks asja arutanud kohus juba 2015. aastal hagi dokumentidega tutvumisel pidanud esiteks märkama, et Arturi ema ei lähtu oma tegevuses alaealise lapse parimatest huvidest. On võimalik, et ta ei saanud arugi, mida tähendab solidaarvõlgnikuks olemine ning lapse osalemine antud menetluses. Teiseks oleks pidanud teavitama tekkinud olukorrast Arturi elukohajärgse kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajat, kes oleks ideaalis saanud siis kiiresti sekkuda, kontrollida, kuidas pere hakkab edaspidi sellise võlaga toime tulema ning kuidas see otseselt Arturi elu mõjutab. Kolmandaks pidanuks kohus määrama koheselt alaealisele Arturile riigi kulul esindaja, kes oleks saanud seista just Arturi huvide eest ja neljandaks kaaluma Arturile eestkostja määramist, kuivõrd Arturi ema ei olnud antud hetkel võimeline oma lapse huvide eest seisma.
Riigi kulul esindaja määramine ei ole kaugeltki uus vahend Eesti õigussüsteemis. Väga edukalt on seda rakendatud juba aastaid perekondlikes hagita asjades, kus tihti tekib vanemate ja laste vahel huvide konflikt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik lubab kohtunikul määrata alaealisele esindaja nii hagita kui ka hagimenetluses, vaatamata sellele, kas tegemist on perekondliku vaidlusega.
Kohus ei teinud kahjuks eeltoodutest ühtegi sammu, vaid lahendas asja lihtsalt, hageja nõude ja kostjate (sh lapse) formaalse menetluses osalemise alusel.
Artur oleks pidanud saama osaleda menetluses ja kohtuistungil
Arutleme hetkeks: kui kohus leidis, et Artur on võimeline olema solidaarvõlgnik, siis oleks pidanud Artur võimeline osalema ka oma ema kõrval menetluses ja kohtuistungil, mis omakorda tähendab, et kohus oleks pidanud ka lapse arvamuse ära kuulama, lapsele samuti otsuse kohale toimetama ning Arturil oleks pidanud tekkima ka edasikaebamisõigus nagu igal teisel menetlusosalisel.
Juhin tähelepanu, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 202 ütleb, et vähemalt viieteistkümne aastane alaealine võib menetluses osaleda kõrvuti seadusliku esindajaga! Selline kõrvuti menetluses osalemise õigus tähendab õigust teostada kõiki menetlusõigusi nagu olla kutsutud istungile, olla kaasatud asja arutlemisel, avaldada seisukohti ning seda kõike päriselt, mitte näiliselt. Sel ajal oli Artur 15-aastane ehk siis tsiviilkohtumenetluse mõistes teovõimeline ning õigustatud osalema menetluses oma seadusliku esindaja kõrval. On ebaloogiline, et ühelt poolt võeti Arturit õigussubjektina, teisalt aga ei võimaldatud Arturil teostada oma menetluslike õigusi.
Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuur avaldas hiljuti põhjaliku lapsesõbraliku õigusemõistmise uuringu, mille raames intervjueeriti 392 last üheksast ja 570 spetsialisti kümnest Euroopa Liidu liikmesriigist (sh Eesti). Uuringu tulemused kinnitasid taaskord mitmeid süsteemis esinevaid puudujääke, sh tõid õigussüsteemiga kokku puutunud lapsed välja järgmised puudujäägid: turvalisuse ja mugavuse puudumine; puudulik või kohatu lapse kaasamise ning osalemisvõimaluste loomine; laste arvamuste väljendamisel nende sõnadele vähese kaalu andmine; puudulik lapsele menetluses toimuva selgitamine või tagasiside andmine; spetsialistide vähesed suhtlemisoskused jt.
Lapsesõbraliku õigusemõistmise kontseptsioon on prioriteetne nii Euroopa Liidus (nt Lapse õigusi käsitlev EL’i tegevuskava) kui ka Euroopa Nõukogus (Euroopa Nõukogu suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise osas). Eestis keskendub kõige enam üldisemalt lapse õiguste kaitsele Laste ja perede arengukava 2012-2020 ning konkreetsemalt menetluslikele aspektidele vägivalla ennetamise strateegias. Lapsest lähtuvat lähenemist ja menetlustes lapse õiguste kaitset peab oluliseks ka riigiprokuratuur ning politsei- ja piirivalveamet. Seega on meil juba täna olemas uuringud, mis toovad väga selgelt välja süsteemis olemasolevad kitsaskohad ning paigas on riiklikud õigussüsteemis lapse õigusi kaitsvad ja edendavad eesmärgid. Jäänud on vaid nendest igapäevases tööpraktikas lähtuda.
Kuidas saab olukorda parandada?
MTÜ Lastekaitse Liit on korduvalt juhtinud tähelepanu oluliselt suuremas mahus lapse õiguste käsitlemisele töös lastega kokku puutuvate spetsialistide baasõppeprogrammides (ülikoolis, kutsekoolis jt). Lisaks juristide baasõppele on oluline õpetada järjepidevalt spetsialistidele lapse õiguste erinevaid aspekte ka täiendkoolitusel. Mitmete erialade spetsialistid on tänaseks juba saanud vastava väljaõppe, kuid koolitustega tuleb tegeleda süstemaatiliselt ning valdkondade üleselt.
Menetlejad, kohtunikud, prokurörid, kes puutuvad ükskõik millises etapis, kas haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kokku lapsega, peavad hindama, kas vanemad jälgivad lapse parimaid huve. See eeldab igakordset hoolikat olukorra hindamist, ka siis kui tegemist ei ole perekonnaasjadega. Olukorras, kus on ilmselge, et vanemad ise vajavad abi ja toetust, peab tekkinud olukorrast teavitama kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötajat. See on iga kodaniku kohustus, rääkimata ametialasest eetikast. Vaid nii saame lapsesõbralikuma õigussüsteemi.
Artur pöördus enne artikli avaldamist oma murega Lastekaitse Liidu poole ja liidu projektijuhina püüdsin Arturit tema keerulises olukorras abistada. Lastekaitse Liit on valdkonna suurim ja vanim lapse õiguste ja huvide kaitse organisatsioon Eestis, kuid mittetulundusühinguna on meil paratamatult piiratud võimalused meie poole pöördunud inimeste abistamiseks. Arturi juhtumis suhtlesin aktiivselt riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajatega ning konsulteerisin Lastekaitse Liidu ja Eesti Advokatuuri ühisprojektis „Hea nõu lastega peredele“ tegeva vandeadvokaadi Ene Ahasega, kes oli koheselt valmis Arturit omalt poolt tasuta abistama.
