Riina Raudne: on palju pisikesi tegusid, mida saame igapäevaelus teha, et joomiskultuur rõhuks vähem meie linnapilti, politseistatistikat ja südamerahu
Isegi kõige liberaalsemad Reformierakonna poliitikud, suhtekorraldajad ja alkoholitootjad on nõus, et Eestis on alkoholikahjud liiga suured ja olukorda tuleb muuta. Peale toostide pikkuse, pudelisildi kujunduse ja klaasi kuju on alkoholikultuuri üks keskseid ja põletavaid küsimusi: kes vastutab muutunud tajuga inimeste tegude tagajärgede eest?
Näiteks Põhjamaade joogikultuuris vastutab peamiselt jooja ise, kuid meeste joomise tagajärgede eest on ajalooliselt vastutanud ka naised. Viimati mainitu on muutumas: võrdõiguslikkuse ajastul joovad naised ja mehed järjest sarnasemalt. Vahemere maade joogikultuurides on enesekontroll ja oma tegude eest vastutamine samuti kesksel kohal, aga seda toetab mõnevõrra kollektiivsem vastutus: on terve joomaseltskonna huvides, et kaaslane ei kaotaks juues oma väärikust. Noortele õpetatakse varakult, et toidu kõrvale joodud veinist pole sobilik nii purju jääda, et oma käitumise pärast peaks häbi tundma.
Eestis alkoholi küsimuses korraldatud fookusgruppidest on selgunud, et nii purjus kui ka kaine peaga tehtud tegude eest peetakse peavastutajaks inimest ennast. Adekvaatse alkoholitarbija üheks tunnuseks peetakse seda, et tajub oma piiri. Reaalsuses läheb see suure osa inimeste puhul õnneks, aga pahatihti ka mitte. Suur osa tagajärgi jääb sõprade, partneri või pere lahendada. Kui kahjud on kontrolli alt väljas, aitab vastutada riik.
Kui Vahemere maades aitavad inimesed koos juues üksteisel enam-vähem viisakaks jääda, siis Eestis tajub suur osa inimesi oma sõpradelt-tuttavatelt hoopis survet (rohkem) juua. Itaalia ja Hispaania teismelised õpivad varakult, et alkoholi tagajärjel eneseväärikust kaotada on häbiväärne. Ent paljudes Eesti koolides saavad noored keskkonnalt ja sõpradelt sõnumi, et 8. klassi peol alkoholist keelduda on sotsiaalne suitsiid.
