Madisoni vastulause Pilvrele: naeruväärne on lugeda arvamuspuhanguid, kus sotsid räägivad rahva enamuse tahtest
Ma ei väida, et eestlased ei toeta kuulumist Euroopa Liitu, vaid et paljud eestlased ei tea, kui palju on meie seadusandlus ja riigijuhtimine seotud Euroopa Liidu õiguse ning direktiividega.
Väidan, et see ei ole ammu enam Euroopa Liit, millega liitumiseks andis rahvas oma nõusoleku 2003. aasta referendumil. Rahvale, sellele rahva enamusele, kellest räägib Pilvre, müüdi kandikul pudrumägesid ning piimajõgesid koos korduvate kinnitustega, et me liitume riikide liiduga.
Mida me oleme aga saanud, on liitriigistuv föderaalne ühendus, kus väikestest gruppidest sõidetakse üle suurriikide tahtega. Nii nagu dikteerivad otsustusprotsessi Saksamaa ja Prantsusmaa, sedaviisi järgivad ka alandlikult teised väiksemad.
Pilvre väidab, et Eesti iseseisvust on aidanud kindlustada Euroopa Liit, kuid kuidas nüüd defineerib Pilvre iseseisvust? Kas tugevam iseseisvus on see, et puudub kontroll meie piiridel? Kas iseseisvust on aidanud kindlustada see, et Eesti Pank on kaotanud põhiseadusest tuleneva õiguse korraldada raharinglust ning kontroll on täielikult Euroopa Keskpangal?
Kuidas on kooskõlas meie iseseisvuse põhimõttega asjaolu, et Eesti valitsus nõustus “vabatahtlikult” osalema kvoodisüsteemis, et paigutada Eestisse ümber üle 500 migrandi, millega on kaasa tulnud mitmed kuriteojuhtumid?
Tasub meelde tuletada, et Poola oli sunnitud minema Euroopa Kohtusse, kuna neile sunniti peale kvoodisüsteem võtmaks vastu migrante. Poola ja Ungari ütlesid sellele resoluutse “ei!”, kuna see rikub suveräänsuse põhimõtet ning loovutab otsustusõiguse migratsioonipoliitikas Euroopa Komisjonile.
Eesti truu valitsus aga nõustus alandlikult kvoodisüsteemiga ning üritab väita, et tegemist on täieliku vabatahtlikkusega. Jah, valitsus läks vabatahtlikult vastuollu “rahva enamuse tahtega”, millest armastavad nüüd rääkida sotsid.
Markantne näide, millest väga vähe räägitakse, on riigikohtu otsus 2012. aastast, mille kohaselt Eesti ühinemine Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM) võis ületada olemasolevat mandaati 2003. aasta referendumilt. Mäletatavasti garanteeris Eesti stabiilsusmehhanismiga ühinemisel 1,3 miljardi euro väärtuses Kreeka võlgu ning on läbi teise fondi, EFSFi, juba reaalselt maksnud ligi 500 miljonit eurot. See oli viis aastat tagasi ning võib vaid oletada, kui palju on selliseid volitusi ületavaid otsuseid langetatud.
Kuidas on meie iseseisvuse ning rahvusriigi säilitamise põhimõttega kooskõlas fakt, et praegune Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ehk liidu kõrgeim esindaja on nimetanud Euroopa Liidu suurimaks ohuks rahvuslust? Ka sotsid ei peaks pelgama oma olemust ning julgelt välja ütlema, et Euroopa tasandil on nende sõsarparteid suurimad föderalistidest vasakpoolsed, kelle utopistlik narratiiv on multikultuurne Euroopa ilma rahvusriikideta.
Konservatiivne rahvaerakond tundub Euroopa Liidu teemalises debatis olevat ainus poliitiline jõud, kes seab esikohale Eesti kui iseseisva rahvusriigi säilimise. Kõik teised on hakanud jalga väristama ning pelgavad isegi mokaotsast möönda, et parlamentaarses töös läheb suurem energia Eesti seadusandluse kohaldamisele vastavalt laekunud direktiividele. Kui Eesti direktiive vastu ei võta, algatatakse rikkumismenetlus, mis päädib rahatrahvidega.
Eesti rahval peab olema õigus valida omale tulevik ning valik on lihtne: kas jätkuv föderaliseerumine Euroopa Liidus, millega loovutatakse aina enam otsustusõigust näiteks Euroopa Komisjonile, või loobuda küürutamisest suuremate poiste ees ja lähtuda riigijuhtimises vaid meie rahvuslikest huvidest. See ongi meie valik ning kõik muu, sh Euroopa maksumaksja raha eest ehitatud Mäo ristmik, on teisejärgulised.
