Natsid, narks (ja Norman) ehk Kuidas Hitler Teise maailmasõja ajal laksu all oli

Ajaloolise hitt-teose „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis” autor Norman Ohler veetis ühe päeva Eestis ja rääkis Eesti Päevalehele, et Hitlerile narkootikume süstinud ihuarst on ajalooliselt tõenäoliselt üks alahinnatumaid Teise maailmasõja tegelasi. Narkootikumide prisma kaudu ei ole ajalugu varem eriti vaadeldud.

Norman Ohler on huvitav inimene. Reisifanaatikuna käib ta hea meelega mööda maailma oma raamatut tutvustamas ja püüab igal pool aimu saada, mis on just sellele riigile iseloomulik. Hommikusöök käib selle juurde. Kui tema hotelli lähedal kohvikus kohtume, tuuakse tema ette parajasti räimefilee ja kartulid.

Miks ma söögivalikuid mainin? Toiduga seostub üks veidramaid intervjuusid (või pigem lihtsalt lugusid), mille ajakirjanikuharidusega Ohler on kirjutanud. 2004. aastal sai toona Palestiinas Ram Allah’s linnakirjutajana töötanud Ohler võimaluse kohtuda Yasser Arafatiga. See oli umbes kolm nädalat enne Arafati surma. Eelkõige meenutab Ohler seda, kuidas Arafat jagas oma taldrikult temaga brokolit. Sest Arafatil oli, Ohleril mitte.

Küllap tõmban meelevaldseid paralleele, aga vägisi tundub, et samasuguse tähelepaneliku pilguga on Ohler leidnud ja käsitlenud Teise maailmasõjaga seotud teemat, millest paljud ajaloolased, sealhulgas Hitleri biograafid, on mööda vaadanud: laialdane narkootikumide tarvitamine Kolmandas Reichis. Ohler tuhlas viis aastat eri riikide arhiivides ning otsis infot natside ja narkootikumide kohta, intervjueeris sõjaajaloolasi, meditsiiniteadlasi ja Hitleri kaasaegseid. Küllap võib vaielda, kas Teist maailmasõda ikka saab nii suures ulatuses narkoprisma kaudu tõlgendada, ent isegi kui mõnes järelduses kahelda, ei saa unustada, et raamatu alusmaterjal on reaalsed dokumendid.

Norman Ohler, tegelikult juhtis natside ja narkootikumide seosele esmalt tähelepanu sinu sõber?

Küsisingi temalt hiljuti üle, kuidas see lugu õigupoolest oli. Juhtus nii, et tema sõbrad murdsid Ida-Berliinis ühte apteeki sisse. Nad tahtsid ravimeid varastada, aga leidsid selle käigus ka pervitiinitablette. Sakslased kasutasid neid omal ajal ravimite ja ergutite pähe, ent sisuliselt on tegemist metamfetamiiniga. Sõbrad näitasid neid tablette Alexile. Ta on narkootikumidest väga huvitatud. Ta proovis pervitiini ja tundis juba pärast teist tabletti väga tugevat efekti, ta oli kindel, et sattus väga tugevatele narkootikumidele.

Kui hakkasin teemat uurima, leidsin internetist sõjaajaloolase, kes on kirjutanud artikli sõjaväe narkotarvitamisest. Lugesin seda, võtsin ühendust ja tegin temaga paar intervjuud. Ta oli lahkesti nõus tutvustama arhiivi, kus tema artikli aluseks olnud dokumendid asusid. See oli minu uurimistöö alguspunkt.