Juhtkiri: Trumpi raketilöök vajab tarka järge
Süüria kriisiga tegelemises oli initsiatiiv enne USA raketilööki läinud Venemaa kätte, aga see ei ole põhiline probleem. Põhiline probleem on selles, et Süüria presidendi Bashar al-Assadi ja Venemaa koostööst ei hakanud sündima lahendust, mis annaks lootust Süüria kodusõja lõpule. Tsiviilisikute vastu keemiarelva kasutamine, mida Süüria valitsusväed 4. aprillil tegid, on järjekordne märk, et Assadist ei ole võimalik rahvusliku leppimise eestvedajat teha. Ta oskab valitseda ainult julmuse ja hirmuga. Ühtlasi on viimased kuud näidanud, et Assadil ei ole isegi Venemaa abiga opositsioonirühmituste lõplikuks vaigistamiseks piisavalt jõudu, tema ajal jääb kodusõda edasi kestma.
Paraku ei ole praegu võimalike alternatiivsete arengute kohta palju öelda. Trumpi kannapööre küll ehmatas Assadi ja Vladimir Putinit, aga mida teeb USA edasi?
Ehk on Trumpile nüüdseks kohale jõudnud, et USA on paljude niitidega maailmaga seotud ja pole USA presidendi valida, kas ta tahab olla maailma president või mitte – suurel määral on ta seda oma tahtest hoolimata. Ehk ärgitab Trumpi Süüriaga pisut püsivamalt ja strateegilisemalt tegelema ka ta pooldajate ja vastaste kiitus, mis Ameerikas raketilöögiotsusele järgnes.
Edasise kohta võib mõned vastused anda Tillersoni ja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi tänane kohtumine. Eilselt G7 välisministrite kohtumiselt ta kolleegide selgesõnalist mandaati Venemaa ja Süüria uute sanktsioonidega survestamiseks ei saanud, küll aga esitab ta Venemaale järjekordse sõnumi, et Assadi aeg on läbi. See oleks Trumpi suursaavutus, kui ta meeskond suudaks panna Kremli seda mõtet aktsepteerima.
