Peeter Espak: Remsu iseenda võttest selili
Senini ei ole küll keegi suutnud täpselt ära defineerida tõejärgse või ka faktidejärgse uue ajastu põhiolemust, kuid üldiselt ollakse siiski üksmeelel, et vastav termin tähistab uut olukorda avalikus aruteluruumis, kus esitatud faktid, millele põhinedes tehakse omakorda kas poliitilisi avaldusi või hullemal juhul kogu ühiskonda tugevalt mõjutavaid poliitilisi valikuid (Brexit ja Trump), on valed, kuid avalikkusele esitatakse neid tõe pähe. Nii eri meediaväljaannete kui ka sotsiaalmeedia vahendusel edastatavate sõnumite aluseks olevate faktide täpsust ei suuda aga avalikkus enam kontrollida või enda jaoks seedida. Väärinfot võidakse pahaaimamatult tõe pähe võtma hakata, sest „nii on ju kirjutatud…“ ning „ega siis ajaleht ometi ei valeta“.
Täielikele valefaktidele põhinevat arvamuslugu kohtasin nüüd ka Eesti ajakirjanduse vahendusel, kus 13. aprilli Eesti Päevalehe arvamusrubriigis väidab kirjanik Olev Remsu järgmist: „Hiljaaegu esitas end Ühiskonnauuringute Instituudiks nimetav kollektiiv sotsioloogilise uurimistöö tulemuse. Üldsusele anti teada, et 56% Eesti inimesi ei pea samasoolistevahelisi seksuaalsuhteid mitte kunagi õigustatuks. Arvud tõi avalikkuse ette Peeter Espak, kelle nime ees seisis tiitel „teoloog”“.
Olgu kohe öeldud, et vastavat küsitlustulemust ega ka uurimustööd ei ole mina – ehk teoloog ja orientalist Peeter Espak – avalikkusele esitanud. Samuti pole ma ka esitatud küsimuse koostamise juures osalenud ega küsitlusest saadud järelmeid analüüsinud. Väärtushinnangute küsitluse tulemusi analüüsis üldises konservatiivsus-liberaalsus plaanis politoloog Martin Mölder ning tema poolt esitatud uurimuse kokkuvõte on ilmunud muuhulgas ka Päevalehes.
Remsu väitele 24. märtsi Postimehes, et me ei tea täpselt, kuidas ühiskond suhtub homoseksuaalsusesse, vastas MTÜ Ühiskonnauuringute instituudi analüütik Art Johanson vastuväitega, et reaalsuses on inimeste vaateid selles küsimuses kaardistatud ennegi. Kuna Remsu esitatud väide oli vale, olin igati nõus selle väite ümberlükkamise faktiga. Väljasaadetud pressiteade tulenes eelkõige ja ainult Olev Remsu esitatud väitest ning ilma tema öelduta, et uuringuid või küsitlusi pole varem tehtud, poleks meie analüütikud samasooliste suhteid kajastavat eraldi pressiteadet välja saatnud. Edasi tekkis antud pressiteate ümber terav poleemika, kus väga mitmed arvamuseavaldajad esitasid oma seisukohad – nii kriitiliselt kui heakskiitvalt.
Petitsiooni vastava küsimuse teemal esitas ka sotsioloogide liit ning sellega liitusid Tartu ja Tallinna Ülikoolide ühiskonnateaduste instituudid ilma MTÜga kordagi varem ühendust võtmata. Meie kirjalikule pärimisele ning arutelu pakkumise ettepanekutele instituudid taaskord ei vastanud, küll anti aga teada, et tegu ei olnud vist instituutide nn „ametliku“ seisukohaga, vaid sotsioloogide mure väljendusega. Nagu nüüdseks teada, polnud suur osa instituutide töötajatest vastavast petitsioonist isegi kuulnud.
Anu Realo võttis tekkinud arvamused neutraalselt kokku ning väitis, et MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi poolt saadud küsitlustulemus on enam-vähem vastavuses varasemate samasisuliste küsitluste ning uuringutega ning probleem ei seisne mitte fakte avalikkuse ette toovas MTÜs, vaid pigem rahva päris suhtumistes, mida on suure tõenäosusega mõjutanud tugevalt ka poliitikute senised tegemised. Seda, et küsimusepüstitus pärines AS Turu-uuringute soovitusest, kinnitas ka Juhan Kivirähk.
Kuna varasemad uuringud on kinnitanud üldjoontes sama, on igale natukenegi teadusliku uurimustööga kokkupuutunud inimesele selge, et sisuliselt sama tulemuse andnud küsitlus ei ole kallutatud; küll aga kinnitab seniste sarnaste uuringute tulemuste õigsust. Kui ühiskonnas on aga teadlasi või kodanikke, kes leiavad, et faktide edastamine avalikkusele teatud küsimuste osas peaks olema salastatud või piiratud, on see samuti nende õigus. Üldsus sellise suhtumisega aga ilmselgelt kaasa pole läinud.
Tekib küsimus, et kaua võib üks kindel seltskond ikka ja jälle üles võtta teema, mis on Eesti parimate teadlaste poolt juba neutraalselt kommenteeritud ning MTÜ poolt üksipulgi lahti selgitatud. Ükskõik millist esitatud fakti või informatsiooni ignoreeritakse ning ikka ja jälle ilmub uus artikkel, kus juba ümberlükatud info esitatakse tõe pähe uuesti. Seda olukorras, kus MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut on korduvalt kõikidele pakkunud võimalust asja konstruktiivseks arutamiseks, millistele ettepanekutele ei ole isegi vastatud.
Võttes arvesse kogu tekkinud poleemika ajakirjanduslike kajastuste tohutu rohkuse ning faktimaterjali pea täieliku avaliku kättesaadavuse, on veelgi rohkem hämmingut tekitav Remsu esitatud valefaktide rägastik. On raske uskuda, et isik, kelle tõttu üldse vastav terav ühiskondlik poleemika on viimastel nädalatel ajakirjanduse huviorbiiti sattunud, ei oleks teadlik senistest arvamusavaldustest ning kõikjalt kättesaadavast faktilisest materjalist. Kuigi samas mittesüüvimist faktidesse näib siiski kinnitavat asjaolu, et Remsu eksib ka küsitluse põhjal toodud protsentides ning esitab õige arvu 58% asemel hoopis 56%.
Ometi loob ta aga seose nõukogudeaegse tülgastava parteipoliitilise teadusega ning väidab MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi kohta: „On näha, et faktide (kõnealusel juhul protsentide) tõlgendamine ja kasutamine oli parteipoliitiline. Protsente esitati ühe poole toetuseks, aga selleks ei tohi teadust kasutada. Avaldatud arve ootasid EKRE ja politiseerunud ususuuna esindajad ning need leidsid neilt ka rohket heakskiitu.“
Artiklist tuleb selgesõnaliselt välja Remsu väide, et MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut on EKRE, meediaportaal Objektiivi ja konservatiivsete katoliiklaste „käepikendus“. Kuigi neli parteipoliitilist jõudu on ka näiteks mulle teinud ettepaneku võtta vastu soe kandideerimiskoht (kuigi olen ise hoopiski Vabaerakonna liige), olen siiani kõikidest pakkumistest keeldunud. Minu andmetel ei kavatse ükski MTÜga seotud isikutest parteipoliitikaga hetkel liituda, isiklikke sõpru on aga kõikidel loomulikult igas parteis – täpselt nagu igal kodanikul.
Veelgi hämmastavam on aga see, et Remsu seob omakorda minu mitte kunagi antud kontekstis kasutatud tiitli „teoloog“ veel ka usu ja teaduse sidemetega: „Teoloog võiks tegutseda Ühiskonnauuringute Vaimuliku Instituudi katuse all, siis oleks kõik õige ja kõlbeline. Aga kui soovitakse ikkagi veidike eufemismitseda, võiks sõna „vaimulik” asemel olla näiteks „konservatiivne”.“ Ühest minu poolt mitte kasutatud tiitlist ning mitte antud kommentaarist on lisaks seotusele EKREga veelgi kaugemale mindud ja jõutud järelduseni, et kuna Tartu Ülikooli usuteaduskonna idamaiste usundite uurija leiab mõnikord pärast tööd paar tundi aega ka kodanikeühendustes töö tegemiseks, on lisaks ilmselgele seosele EKREga tõestatud ära ka tema „vaimuliku“ staatus, mis ongi juba ilmselgelt „konservatiivsus“. (Kuigi mitmed mu sõpradest kirikuõpetajaid (kes ma ise pole) on hoopistükkis liberaalid ja toetavad ka kooseluseadust.)
Remsu järeldab: „Jah, usklik teadlane võib ju kinnitada, et laboratooriumis on ta teadlane, kirikus aga usklik, ent see on võimalus, mis kuulub luule ja loomekunsti valda. Kahte jumalat tegelikult teenida ei saa ning see tõdemus kehtib ka uskliku poliitiku ja poliitikust teadlase kohta.“
Kuigi ma pole üldse artikli aluseks olevat infot edastanud, viiakse olematu sündmuse alusel jutt sellele, et kuna isik on ka teoloog, siis on ta veel ka usklik ja ei saagi olla objektiivne teadlane. See kõik ületab minu tagasihoidliku võime mõista paljude inimeste mõttemaailma ükskõik milliste loogiliste seoste abil. Tegeledes aga teadlasena veidi ka vandenõuteooriate analüüsimisega, võin kindlalt väita, et parim kinnitus vandeõu päriselt eksisteerimisele on vandenõuteoreetiku jaoks pea alati igasuguste faktide puudumine vandenõu kohta. Kui mitte miski vandenõud ei kinnita, on asi kahtlane ja tõde on kuskil olemas… Varjatult, salajas, valitsuse poolt mahasurutult.
Kogu loo juures, mis on pea täies mahus ehitatud üles minu isikule ja ametile, on kõige koomilisem see, et minu isikul ei ole kogu antud looga mitte kõige vähematki seost. Tänapäevases maailmas ei kirjuta mitte ühegi instituudi juht ei rahvale ega uurijatele ette seda, kuidas või mida nemad arvama peavad ja millist infot on lubatud esitada. See oligi kombeks ühele teisele ajastule, kus „rahvakirjanikud“ kiitsid takka ühele ja väga kitsale parteipoliitilisele suunale lootuses saada parteilt lisahüvesid ja kindlasti ka väljaannetelt honorari.
Üldiselt leian, et kirjanikul on pea alati õigus tegeleda ilukirjandusega ükskõik millises vormis, kindlasti ka Olev Remsul. Ilmselge fiktsiooni puhul soovitaks edaspidi aga mitte kasutada päriselt eksisteerivate isikute nimesid ja avaldada ilukirjandusteos mõnes novelle või jutustusi avaldavas väljaandes.
Hetke Olev Remsu artiklit nimetaks aga tõejärgse ajastu infolevitamise musternäidiseks. Kuigi nõustuks samas suuresti ka usuteaduskonna õppejõu Marju Lepajõega, kes pidas vist tõejärgse ajastu terminit ebakohaseks ning nimetas seda lihtsalt ammu olemas olnud klatši ja kuulujuttude levitamise kombeks.
Kuulujuttudele ja sulaselgele klatšile üleriigilistes päevalehtedes aga vastamata jätta vist ei tohiks; nagu Marju Lepajõe ütles: „Probleem on ainult vormis, milles tõejärgsus ilmneb: fiktiivsetes uudistes. Vanema kirjanduse seisukohalt tähendab see kuulujuttude levitamist, mis kuulub komöödiažanri ja mida harrastasid tegevuseta vanemad inimesed mängumõnust. Kuigi mäletatavasti oli alusetute kuulujuttude levitamisel oma koht ka antiikaja poliitilistes maadlustes. Erinev on praegu vist üksnes see, et kuulujutte levitatakse massiliselt ja ka nooremate töövõimeliste inimeste poolt. Kogus ei ole hallatav. Mänguline element muutub aga sujuvalt kriminaalseks ja kellegi jaoks võib see muutuda ka tragöödiaks. Inimesi, kes on valesüüdistuste tõttu kannatanud, ei ole vähe.“
