Alatalu: Valge Maja ja Kreml suhtlesid seisusekohaselt, ent tervelt seitse tundi
Analüütik Toomas Alatalu sõnul on USA-Venemaa (NSVL) suhted ammu väljakujunenud ja suured riigid oma käitumismalle naljalt ei muuda.
Suures poliitikas on seis säärane, et Trumpi sõnul tal puuduvad suhted Putiniga ja suhted Venemaaga on nende madalaimal tasemel – mis on tõsi! Mõistagi ei jätnud Trump kohe lisamata, et tal tekkis „soe teineteisemõistmine“ Hiina liidri Xi Jinpiniga. Ka see on tõsi, sest nad said kokku 6.-7. aprillil Trumpi suveresidentsis Floridas. Ent antud kohtumise ajaks oli teada, et (samuti Floridas olnud) riigisekretär Tillerson on 11.-12. aprillil (ehk pärast kohtumist kolleegidega G7st) Moskvas ja NATO peasekretär Stoltenberg väisab samal 12. aprillil esmakordselt Trumpi Valget Majas.
Ehk siis malendid olid paigas, jäi vaid käikude tegemine ning sel aastal eriti eriliselt töötav ajakirjandus, kes ei suuda siiani üle elada läbikukkumist oma mulluste juttudega (ei tule Brexitit, ei tule Trumpi jmt.), sai aega lõksutada lugusid sellest, kuidas lõpuks ometi Putinile ära tehakse, sest …USA ju ründas Venemaa liitlase Süüria armee positsioone lennuväljal, kus asusid ka Vene tehnikud. Tõsi, viimaseid hoiatati 2 tundi ette ja nood jõudsid varjuda.
Suurriigid ammu välja kujunenud suhteid naljalt ei muuda
Igapäevane pildiline ja verbaalne ajupesu teevad muidugi oma töö ja nööbist kinnivõtjaid küsimusega „Kas sõda tuleb?“ oli viimasel nädalal kuhjaga. Mis teha, kui poliitikat selgitavad selles ebapädevad ja intriigide tagaajajad. Tegelikult on USA-Venemaa (NSVL) suhted ammu väljakujunenud ja suured juba oma käitumismalle naljalt ei muuda. Alustaks sellest, et president Kennedy saatis oma eelkäija poolt ettevalmistatud palgasõdurite armee Sigade lahte Kuubal 17. aprillil (1961). Ehk siis umbes 3 kuud pärast ametisse astumist. Vahetult enne seda oli Moskva saatnud kosmosesse Gagarini, mis tuli kuidagi kompenseerida. Samasugust riskeerimist võis eeldada ka sõjakal ajal võimule pääsenud ärimees Trumpilt. (Mis puutub talle eeskuju võtmises lähedasemat Reaganit, siis olgu meenutet, et 30.märtsil 1981 sai too kuuli kerre ja muretses selle üle, et opereerijaks oleks ikka parteikaaslane, s.t. vabariiklane). Trumpile avas enda näitamiseks võimaluse ootamatu keemiarünnak Idlibi provintsis, mille korraldajaks kuulutati Süüria reziim ja tema liitlane Venemaa. Nimesid kasutades – Assad ja Putin. Tänases (13.04) Wall Street Journalis ilmunud intervjuus tõdeb Trump siiski, et pole kinnitust, nagu Kreml teadnuks, et Assadil on veel keemiarelvi… Ehk siis ametlik taganemine viimastel päevadel raiutust.
Suurriikide suhete erilisuse mõistmiseks tulgem veelkord Kuuba juurde tagasi. Kariibi mere kriisi kõrghetkel läks nii, et närvid kaotanud Nõukogude raketiüksuse komandör käskis alla lasta USA luurelennuki, mis tehti teoks ja lendur major Anderson hukkus. Pooled avalikustasid juhtunu alles pärast konflikti reguleerimist ja samaaegselt laiba üleandmisega. Tõenäoliselt juhtunuks sama, kui mõni „vale mees“ jäänuks nüüd tiibrakettide teele. Olen kindel, et säärastest ja analoogsetest lugudest rääkimine viimasel nädala olnuks märksa kosutavam meie-kõik-jagame-poliitikat masstaidlusest.
Tasub mäletada, et alates 2014.aaastal, mil USA laev vedas ära „viimase partii keemiarelvi“ Süüriast, oli keemiarünnakutest viimati juttu 3. märtsil sel aastal Mosulis, Iraagis, kus võitleb küll kalifaat (ISIL), ent mitte Süüria väed ja Vene õhujõud. Mõrkainete ootamatu kasutuselevõtt kuu aeg hiljem Idlibi provintsis oli üllatus, kus Lääne süüdistused – seda tegid Assad ja venelased – viimaste poolt koheselt tõrjuti. Venemaa ei lasknud läbi ühtegi antud teemalist resolutsiooni ÜRO julgeolekunõukogus – Hiina jäi hääletamisel erapooletuks - ja Moskvas toimunud kõneluste info põhjal lõhnab areng ikkagi selle järgi, et kohale saadetakse rahvusvaheline uurimisgrupp. Türgi jõudis küll vahepeal kuulutada, et tema tervishoiuministeeriumi spetsialistid tegid kasutatud aine kindlaks, ent kehtib siiski rahvusvaheline kokkulepe, et hinnanguid saab anda vaid rangelt piiritletud seltskond.
Raketirünnak suurema sõnaõiguse saamiseks
Kuna Süüria konflikti lahendamine oli läinud Venemaa kätte, tuli USA raketirünnakut võtta katsena suurema sõnaõiguse saamiseks lahenduses. Paistab, et selle löögiga piirdutakse, sest ülalmainitud intervjuus teatas Trump kindlalt, et Süüriasse „ei minda“ (not going into), sest USAl seisavad ees palju olulisemad lahingud ja me ei vaja seda mülgast! Jällegi mitmetähenduslik lause, ent tasub ajaloost meenutada, et Reagan saatis korraks väed naabruses olevasse Liibanoni, ent kui seal üheainsa õhkimisega tapeti 241 ameeriklast (23.10.1983), pole ameeriklased enam üritanudki oma maavägesid kohale saata. Bush 20 aastat hiljem läks suure seltskonnaga Iraaki, kust enam välja ei saada. Venelased läksid aga pärast õhulööke kõikjal Süürias just Aleppot vabastades üle kombineerimisele, luues koheselt humanitaarkoridorid, kus pandi tööle militaarpolitsei ja ohvitserid-rahuvahendajad, kellede töö tulevahetuse lõpetamiseks ja rahuprotsessi edendamiseks on igal juhul olnud tulemuslik. Edukam kui Mosuli ründajatel.
Tillersoni Moskva kõneluste info põhjal saab väita, et ameeriklased ja nende juhitud koalitsioon jätkab võitlemist Kirde-Süürias asuva kalifaadi pealinna Raqqa vabastamiseks. Seda paralleelselt võitlustega Iraagis Mosuli pärast. Putini juures saavutati ka kokkulepe taastada Moskva poolt katkestatud koostöö sealse õhuruumi kasutamise osas. Kas kõik on nii nagu enne keemiarünnakut, selgub mõistagi pärast esimest katset taas rahukõnelusi jätkata – Assadi vastased panid mõistagi lootused sellele, et saavad vihavaenlasest kohe lahti. Antud jutuga Tillerson ka Moskvasse läks, täna aga kehtivad Trumpi sõnad sellest, et Assad lahkub „nagu kord ette näeb“ (orderly). Ehk siis loodetavasti mitte nii, nagu Gaddafi, s.t. võim antakse seaduslikult käest kätte, Assad ja tema pere saavad tagatised jne. Millal see kõik sünnib, sõltub – söandaks öelda, et esimeses järjekorras Raqqa vabastamisest ja seejärel Süüria enda jõudude kokkuleppest.
Ajakirjanduse kaasabil tehti Süüriast Moskva kõneluste peateema. Sinna tomahoogid teele saatnud Trump pidas silmas hoopiski kogu pilti USA ja Venemaa suhetes ja räägitigi kõigest. 5 tundi välisministrid. Pluss kaks tundi koos Putiniga. Kuna sassis on paljud liinid, siis oli vaat et olulisimaks leppeks riigidepartemangu (mis veel suures osas komplekteerimata, mida isegi Putin märkis!) ja Vene välisministeeriumi ekspertide gruppide loomine, et valdkonniti kõik kahepoolsed probleemid kaardistada ja lahendustele mõelda. Kui ümmargustest avaldustest midagi välja noppida, siis tuleb oluliseks pidada tõdemust, et „Ukraina“ (ja mitte Süüria!) on takistuseks kahe maa suhetes. Kui sellele lisada Tillersoni ja Poroshenko telefonikõned (Trump rääkis Poroshenkoga telefonitsi veebruaris), viimati teisipäeval enne Moskvasse minekut, see, et Tillersoni NATO peakorteris käigu ajal (31.märts) toimus ka NATO-Ukraina välisministrite kohtumine, on julgustav teadmine. Samas – mainitud intervjuus kordas Trump jätkuvalt, et Ukraina, Minski kokkulepped on n.ö. Berliini rida. Seal paraku aga tegeletakse Ukraina kõrval ka Nord Stream 2-ga ja valimisteks valmistumisega. Prantsusmaa on aga oma presidendi ja valimistega üldse mängust väljas.
Pole siis ime, et Putin pillub edasi hagu tulle. Ehk jällegi 12. aprillil võttis Transnistria nukuriigi parlament kätte ja kuulutas, et Venemaa lipp on samaväärne nende omaga ja peab ka selle kõrval lehvima, sest „kohalik elanikkond tunneb oma ühtekuuluvust Venemaa elanikkonnaga“. Pühapäeval ehk siis 9.04 toimus aga rahvahääletus Lõuna-Osseetia nukuriigis, mis võttis endale Alania nime nagu see on ka Venemaa koosseisu kuuluval Põhja-Osseetial-Alanial. Samaaegselt toimunud presidendivalimised võitis kandidaat, kes lubas korraldada Venemaaga ühinemise referendumi.
Ehk siis – rahvusvaheliste suhetes pole mingeid rahunemismärke, Trump mängis korraks Süüria kaarti, et Tillerson tunneks end Moskvas kindlalt. Ent see oli kõigest tutvumisreis elik – suur poliitika seisab alles ees.
