Raivo Tamm: Eesti ekspordivõime panustab julgeolekusse - lüüa tuleks kaks kärbest ühe hoobiga
Kriis toob kaasa ettenägematuid kulutusi. Pikale venivad kriisid kurnavad riigi rahakotti üha kiirenevas tempos, takistades maksude kogumist ja tavapäraste sissetulekute laekumist. Näiteid ei tule kaugelt otsida, Gruusia ja Ukraina kriis on andnud piisavalt head õppetunnid.
Juba vana Hiina strateegi Sun Zi ütlustest teame, et sõjakäigu edukus sõltub ennekõike selle majanduslikust ehk logistilisest planeerimisest. Selles kontekstis pole viimasel ajal päevakajalised hübriidsõja stsenaariumid, mis võivad halvata elutähtsate teenuste osutamise, midagi uut.
Läbi ajaloo on kindlusi vallutatud ilma lahinguta, lõigates läbi nende vee ja toiduga varustamise. Nii tuleb tänagi küsida, milles seisneb laiapõhjalise riigikaitse strateegiline raskuspunkt?
Vastus on: mõistagi majanduses! Kas riik peaks hübriidohule vastama hübriidselt? Kas sõjatehnika hankimine peaks tugevdama riiki mitte ainult sõjaliselt, vaid ka majanduslikult?
Eesti ettevõtjad vajavad kodumaist tööstust toetava hankepoliitika realiseerimist täna, nüüd ja kohe. On väga positiivne, et Eestil on vastavasisulised dokumendid olemas. Samas paljad deklaratsioonid tööstust ei edendada.
Töötasandil vaatavad kahjuks hangete kavandajad, ikka veel, rohkem piiri taha kui riigi sees ringi. Piinliku täpsusega jälgitakse Euroopa Liidu direktiividest tulenevat vastuostude keeldu. Eestlasele omaselt usutakse pigem välismaise toote headusesse ja kaheldakse kodumaise kvaliteedis. Aga asjata.
Paljud Euroopa Lidu riigid tegutsevad samal ajal meiega samas õigusruumis hoopis edukamalt. Püüdke leida näiteks Saksamaa relvajõududest olulisi relvasüsteeme, mis pole toodetud Saksamaal? Proovige sama Prantsusmaaga? Vaadake, kuidas on oma kaitsetööstuse üles ehitanud põhjamaad ja mida tehakse Poolas?
Selgub, et kõik need riigid eelistavad esmajärjekorras, ja nii palju kui vähegi võimalik, oma riigis toodetus või kohalikes firmades litsentsi alusel tehtud varustust. Tõsi, seda tehakse tööstusliku koostöö või partnerluse sildi all.
Kas võiks ette kujutada, et Soome kaitsejõud ei hangiks Soomes toodetud ratassoomukeid? Või Rootsi kaitsejõud ei kasutaks Rootsis toodetud jalaväe lahingumasinaid? Ilmselt mitte. Neis riikides on tööstus ja kaitsestruktuurid oma tahte ja oskused ühendanud. Ühiseks eesmärgiks on muuta riik tugevamaks.
Eestis peaks selles valguses küsima: kui palju raha või oskusteavet suudaksime mahukate kaitsehangete raames koju jätta või hoopiski siia juurde tuua? Kas kaitsevägi peaks ennekõike kasutama Eestis toodetud varustuselemente vähemalt niivõrd, kuivõrd meie kodusel kaitsetööstusel neid pakkuda on? Kas esmajärjekorras peaks hankima relvasüsteeme, milles kohalik tööstus saaks rohkem osaleda? Jne.
Täna otsustab hanke objekti enamikul juhtudest läbi tehniliste kriteeriumide lõppkasutaja – sõjaväelane, kes esindab taktikalist tasandit. Hübriidohtudele vastamiseks peaksime aga otsustusprotsessi käsitlema palju laiemalt, tuues sinna nii majanduslikke kui ka poliitilisi kriteeriumeid hulga kõrgemalt tasandilt. Need küsimused vajavad kiiret ja selget vastust, nagu kogu riigi majanduse turgutamine tervikuna.
On positiivne, et hangitavate relvasüsteemide ülalpidamise ja hooldamise oskusteabe üleandmise nõue on kujunemas elementaarseks, aga see pole kaugeltki piisav. Teisalt ei saa siin kalduda vastupidisesse äärmusse, kus kodumaisuse aste domineeriks liialt kvaliteedinõuete üle või välistaks rahvusvahelise konkurentsi kui sellise.
Eesti on aastaid püüdnud olla eeskujulik NATO liige, kulutades riigikaitsele 2% SKP-st. Lähiajal suurenevad kaitsekulutused veelgi. Viiakse läbi riigi suurust arvestades väga mahukaid hankeid. Samas ei vaja riik mitte ainult lahingutehnikat, vaid ka sissetulekut riigikaitse ja elutähtsate teenuste ülalpidamiseks.
Lüüa tuleks kaks kärbest ühe hoobiga – panustades lisaks asjade ostmisele ka majanduslikku julgeolekusse. Mahukate hangete käigus tuleks üles ehitada oma kaitsetööstus ning panustada kohalike firmade ekspordivõimekuse saavutamisse.
Kaitsevaldkond ei pea olema kuluvaldkond vaid muutuma tulu toetavaks valdkonnaks. Tänasest tunduvalt rohkem Eesti ettevõtteid vajab rahvusvahelisel tasemel oskusteavet, tööprotsesse ja kvaliteedikontrolli. Aga ka kaitseväe kogemusi rahvusvahelistelt missioonidelt. Esmase sammuna vajaksid alustajad rahvusvahelisi allhankeid ja veelgi enam koostöö käigus tekkivaid kontakte rahvusvaheliste ettevõtetega.
Vastuolu Euroopa Liidu direktiivide ja Euroopa ühiste arengueesmärkidega on seni välistanud vastuostude suurema mõju riigikaitseliste hankeotsuste tegemisel. On tõsi, et Euroopa võistleb tehnoloogia arengus USA, Venemaa ja Hiinaga, mitte Euroopa Liidu siseselt, kuid hoolimata Eesti suhteliselt suurest panusest riigikaitsesse on meie hangetele kulutatav raha siiski tilluke, mõjutamaks Euroopa kaitsetööstuse sammupidamist muu maailmaga.
Kasum, mida Eesti suurim kaitsealane hange pakkuda suudaks, ei kataks rahvusvahelises kaitsetööstusettevõttes tõenäoliselt isegi toote kvalifitseerumiseks vajalikke katsetuskulusid. Selles konkurentsis otsustavad mängu Euroopa Liidu suurte tegijate omavahelised kokkulepped.
Paotamaks ust suurte tegijate maailma, tuleb end sisse süüa sealsetesse suhtevõrgustikesse. Toota komponente või osaleda nende koostes, keskenduda spetsiifiliste lõikude tipposkustele ning muuta end seeläbi suurtele tegijatele vajalikuks.
Päeva lõpuks pole oluline, kas suurema hanke raames omandab rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedistandardid ja saab pikaajalise allhankelepingu kaitsetööstuse või mõne muu ala ettevõte. Riigikaitse seisukohalt oleks juba samm edasi, kui lisanduks kas või üks ekspordikõlbulik firma.
Rohkem raha, töökohti ja oskusi jääks koju. Jõukamas riigis saaksime nautida paremat haridus- ning tervishoidu ja tekiks lojaalsem kodanikkond.
