Aivar Õepa: Eesti Energia töötüli, mida võiks mitte olla

Homme tuleb Ida-Virumaalt pealinna sadakond Eesti Energia elektrijaamade ja õlitehase töölist, et rahandusministeeriumi – omaniku esindaja – ees uue kollektiivlepingu tõttu meelt avaldada.

Ametiühingujuht Peep Peterson arvab, et seda töösõda pole vaja, ja tal on õigus. Eesti Energia raporteerib rekordilisest käibest, kasumist ja dividendidest, firma juhid saavad kopsakaid preemiaid, õlitehas on täistuuridel käima saadud, laienetakse hoogsalt (Sindi tuulepark) ja tehakse edukaid tehinguid (Jordaania). Samal ajal tahetakse töömesilastelt võtta aastatega kättevõideldud hüved ja pakutakse vastutasuks riigi keskmisele palgatõusule kolm korda alla jäävat palgatõusu. Selgituseks räägitakse lepingute ajakohastamisest ja palkade võrdlemisest palgaanalüüsi tulemustega.

See jutt võib kõlada adekvaatselt mõne personalijuhtimise õpiku lehekülgedel. Narvas on asjalood teised ja on alati olnud. Sinna ei ole mõtet minna vägisi oma reegleid kehtestama. Küsimus ei ole ametiühingu diktaadile allumises, vaid mõistmises, mis on töötajatele tähtis. Kui energeetikud tahavad, et firma neile igal aastal energeetikute päeva puhul peo korraldaks, ja see teeks neid õnnelikuks, tuleb teenitud miljonite arvel seda teha.