Missugune muusika suudab valgustada hämarat maailma?
Viimasel ajal on palju räägitud tõejärgsest maailmast ja tõejärgsest poliitikast, selle mõiste tegelikust tähendusest või siis hoopis absurdsusest. Arvamusi on palju ja need pendeldavad äärmuste vahel. Võiks öelda, et elame hämaral ajal. Keeruline on eristada väärtust väärtusetusest ning lõpuks on igaühel oma tõde, mis sageli varjab fassaadina ebakindlust või hirmu, teadmatust, kuhu kuuluda või mis suunas liikuda. Ometi on veel vara tunnistada totaalset hävingut või läbikukkumist, sest õnneks on see ainult hämarus, mitte pimedus. Hämaruses, kus silm ei seleta, on teised meeled erksamad ja aitavad leida õige tee või ümbritsevas orienteeruda. Just selle mõtte lõksu olen jäänud Eesti nüüdismuusikast ja möödunud Eesti muusika päevadest mõeldes. Mõttelõngad võtab kokku poeetiline ja nii mõneski mõttes retooriline küsimus: missugune muusika suudab valgustada hämarat maailma?
