Vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi: kas kooseluseadus on ikka jõustunud?
Siis saabub seaduses nimetatud päev ja osa rahvast on uue liikluskorralduse jõustumises veendunud ning asub paremal poolel liiklema. Teine osa aga on eeltööde ilmse tegematajätmise tõttu veendunud vanas liikluskorralduses ja kulgeb edasi vasakul poolel. Kaose taustal leidub mitmeid tarkpäid, kes leiavad, et iga kokkupõrke järel peab süüdlase välja selgitama kohus.
Sarnase olukorra tekitas Riigikogu eelmine koosseis, kui 2014. aasta oktoobris läbi surutud kooseluseaduses sätestati, et see jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega. Kooseluseaduse eelnõust alates oli teada, et seaduse jõustamiseks on rakendusaktid möödapääsmatud ja tõenäoliselt ei leidu piisavalt hääli nende vastuvõtmiseks. Praeguseks on ilmne vastuolu kahe olulise fakti vahel: väidetav seaduse jõustumise tähtaeg ja hädavajalike rakendusaktide puudumine.
Mitmed otsustajad on leidnud, et probleemne seadus on jõustunud. Teised on arvanud, et ei ole jõustunud, sest rakendusakte pole. Nõustun viimati nimetatud seisukohaga ja sean kooseluseaduse kooskõla põhiseadusega kahtluse alla.
Põhiseadusega nõutud hääli jäi puudu
Riigikogu võttis kooseluseaduse vastu 40 poolthäälega. Rakendusaktide seaduseelnõust puudumine tekitas olukorra, kus justkui piisas sellisest häälte arvust. Samas oli teada, et rakendusaktidega halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtumenetluse seadustike ning kodakondsuse seaduse muutmine (vt kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu) eeldab põhiseadusest tulenevalt Riigikogu koosseisu häälteenamust ehk vähemalt 51 häält. Sellist toetust ei olnud kooseluseadusel Riigikogus 2014. aastal ega ole praegu.
Kuidas saab seaduse lugeda jõustunuks ilma tema rakendamiseks hädavajalike poolthäälteta ja normideta, jääb mulle mõistatuslikuks. Tegelikult on kooseluseaduse olemus ka ilma rakendusaktideta põhiseaduses sätestatud põhiõigusi (perekond, abielu) oluliselt puudutav. Kooseluseaduse eelnõu kontseptsioonis on öeldud: „Vajalik on kohtunike ja notarite koolitamine Eesti õiguse jaoks uudse perekondliku instituudi rakendamiseks.“ (Huvitav, et kohtunikud ja notarid ühtäkki ei teadnud piisavalt, mida perekond tähendab. Kas nüüd on koolituste tulemusena see teadmine omandatud?) Tsiteeritud lause eelnõu kontseptsioonist näitab, et senine perekonna mõiste sai kooseluseadusega olulise täienduse ja tegemist on igal juhul konstitutsioonilise küsimusega.
Trikitamine seaduse vastuvõtmisel ei vasta põhiseadusele
Põhiseaduse seisukohalt on ülimalt küsitav kooseluseaduse säte, mille kohaselt jõustub seadus 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega. Üldjuhul on seaduse jõustumiseks kaks konstitutsioonilist võimalust: 1) seadus on kõigi rakendussätetega vastu võetud ja see jõustub kümnendal päeval peale „Riigi Teatajas“ avaldamist või 2) seadus on kõigi rakendussätetega vastu võetud ja see jõustub seaduses endas sätestatud päeval. (Ühisosa mõlemal juhul: rakendussätete olemasolu.) Erandina võib põhiseadusele vastavaks lugeda ka sellise regulatsiooni, mille kohaselt jäetakse jõustumine esialgu reguleerimata ja märgitakse, et seadus jõustub tema rakendusseaduses ettenähtud korras ja tingimustel. Sel juhul oleks õigusselgus olemas: kui rakendusakte vastu ei võeta, siis pole seadus jõustunud. Praegusel juhul tekitab aga jõustumise tähtaja määramine õigusselgusetuse (vastuolu), mis ei pruugi olla põhiseadusega kooskõlas.
Ka head õigusloome tava riivatakse, kui põhiseadusega ettenähtud häälteenamuse nõudest küüniliselt kõrvale hiilitakse, jaotades Riigikogus piisavat toetust mitteomava eelnõu lihtsalt kaheks: esmalt seaduse põhitekstiks (mille justkui saab vastu võtta lihthäälteenamusega) ja hilisemaks rakendusseaduseks (mille vastuvõtmise-mittevastuvõtmise küsimuses justkui puuduks Riigikogul otsustusvabadus).
Õigusrahu ja selguse puudumine ei suurenda sallivust
Rakendusaktide puudumisest tingitud lünk on tekitanud palju vaidlusi nii kohtulikul kui poliitilisel tasandil. Ma ei usu, et vaidlused lähemas tulevikus vaibuvad. Lõpliku seisukoha kooseluseaduse jõustumise-mittejõustumise ja põhiseaduslikkuse küsimuses saab anda vaid Riigikohus. Vaidluste taustal on veider meenutada väidet nagu suurendaks kooseluseadus ühiskonnas sallivust. Pigem on tegemist olukorraga, kus seaduse läbisurumisega tekitati mitmed probleemid, mida enne ei esinenud.
Olukorra lahendamiseks võiks kaaluda ühiskondliku leppe läbirääkimisi kooseluseaduse veendunud pooldajate ja veendunud vastaste vahel. Leppida saavad aga vaid need, kes lepitust soovivad. Kui eesmärgiks on vastaspoolest iga hinna eest ülesõitmine, siis pole rahu nendes küsimustes ka pikas perspektiivis tõenäoline. Usun siiski, et just ühiskondliku leppimise kaudu saavutatav õigusrahu ja -selgus oleks kõigi huvides.
