Karli Lambot: Rail Balticu pooldajate värske uuring ei uuri üldse keskset küsimust ehk seda, kas välja on valitud parim lahendus või mitte
Postimehe ajakirjanik Andres Reimer, tulihingeline Rail Balticu eestvõitleja, palus mult eile kommentaari Annika Lentso uurimusest rääkivale artiklile "Uus raudtee kolmekordistab eestlaste palga" ning soovis seda lehes terviktekstina avaldada. Ajakirjanik ei pidanud paljuks kaks korda kinnitada, et kommentaar avaldatakse tema tänase artikli juures, kuid kahjuks ei osutunud see Postimehele mingil põhjusel võimalikuks. Loodetavasti ei olnud põhjuseks kommentaari sisuline sobimatus ajalehe jaoks. Õnneks on meil ajakirjandusturul konkurents ja arvamusi saab avaldada erinevates väljaannetes.
Erinevalt Annika Lentso tööst peaksid Rail Balticu mõju käsitlevad uuringud olema võrdlusanalüüsid, kus võrreldakse Rail Balticu nimelist lahendust alternatiivsete koridoride ja erinevate Euroopa-suunaliste transpordilahendustega. Meid kõiki peaks huvitama, kas suur hulk miljardeid eurosid investeeritakse meie ühiskondadele parimal moel või mitte. Kas on välja valitud parim lahendus või mitte?
Annika Lentso töö ei vasta sellele küsimusele, sest autor ainult võrdleb Rail Balticu rajamist praegusel kujul selle mitterajamisega. Erinevaid transpordikoridore ja transpordilahendusi omavahel ei võrrelda.
Tõestamaks Rail Balticu kasulikkust võrreldes selle mitte-ehitamisega kasutab Annika Lentso kaubamahtude andmeid, mis pärinevad AECOM-i uuringust. Tuletan meelde, et AECOM-i uuringus ütlevad autorid ise oma töö kohta järgmist: “Projekti kohta tehtud oletustel põhineva tasuvusanalüüsi tulemuste põhjal võib oletada, et projekt on valdavalt elujõuline.” Oletuste tulemust võib ikka edasi analüüsida ja oletada, kuid see ei ole mõttekas ajakulutamise viis, sest AECOM-i prognoosid kaubamahtude kohta ei ole põhjendatud ja tõepärased.
Uuring näitab väidetavalt, et autokaubaveod kaotavad tugevalt, sest põhja-lõuna suunaline kaubavedu suunatakse riigi sunniga maanteelt raudteele. Kindlasti on niisuguse sunni rakendamine teoreetiliselt võimalik, kuid arvutused (vt minu artiklit “”Ootamatu” õnnetus Rail Balticuga”) näitavad, et sellisel juhul peab riik kehtestama Tallinnast Poola-Leedu piirini (samuti tagasiteel) suurtele veoautodele igakordse (!) teemaksu vähemalt 1500 eurot.
Kõik, kes jutustavad kuidas Rail Baltic maantee veoautodest puhastab, peaksid ausalt ja avalikult rääkima ka sellest, mida tegelikult “riiklik sund” tähendab. See tähendab meie kõikide Euroopa-suunaliste kaubavedude vähemalt 30 kuni 50%-list kallinemist. Kohalikud eksportijad ja importijad maksavad Rail Balticu kinni. Kohalikud tarbijad maksavad elukalliduse tõusu näol uue kiirraudtee kinni. Erapooletud Rail Balticu uurimustööd peaksid niisuguseid mõjusid arvesse võtma.
Autotranspordi vastandamine raudteetranspordile on Rail Balticu eestkõnelejate suurim viga. Mõlemad transpordiviisid vägagi eluõiguslikud. Kuid arvestama peab tõsiasja, et suuremahuliseks raudteekaubavedudeks on Balti riikide tööstus- ja kaubandusettevõtted liiga väikesed ja nende kaup raudteele mitte kõige sobivam.
Maanteetransport on Euroopas jätkuvalt elujõuline ja ükski riik ei taha ega saa sellest sunni abil lahti. Via Baltica maanteel on Rail Balticule sobivate veoautode hulk väiksem kui üks veoauto minutis. Niisuguse liikluskoormuse jaoks on Rail Balticust võrreldamatult odavam ehitada Via Baltica maantee kolme- ja neljarealiseks ja teha korda olemasolev lõunasuunaline raudtee.