Karoliina Vasli autorikülg. Tasuta kõrgkoolid on kui läbijooksuhoov, kus õpetavad säästuõppejõud
Neli-viis aastat tagasi keerati Eesti haridusmaastikul reeglid pea peale. Tasuta kõrgharidus on meil sellest ajast rusikareegel. Kõlab ju õilsalt, et igal särasilmsel ja õpihimulisel eestimaalasel on ligipääs kõrgharidusele? Ent tasuta lõuna võidakse vastu võtta, seejärel pisut nina kirtsutada ja mujale tormata. Pole piisavalt analüüsitud, kas tasuta kõrgharidus annab soovitud efekti.
„Astusin ülikooli,” teatas üks 30-ndates tuttav mullu sügisel. Tal on pere, kopsaka palgaga töökoht ja hobisid rohkem kui küll. Tema vaba aja puudusele mõeldes küsisin: „Õppima? Miks ja mida?” Ta naeratas ja kostis, et oli ammu mõelnud, et võiks ju õigusteadust ka osata. Tegin veel suuremad silmad. Ta astus õppima kaugõppesse, aga teatavasti on juura keerukas, juba esimesel aastatel peab saama põhjalikult sõbraks põhiseadusega, rääkimata ladina keelest. Ja see ei tähenda ainult „Gaudeamuse” päheõppimist.
Pool aastat hiljem uurisin, kuidas läheb. Ta põikles vastamisega, aga tunnistas, et on dokumendid välja võtnud. „Ega ma ainus polnud, paljud läksid ära,” õigustas ta end. Ja muigas, et kui tasuta sai, võis ju proovida.
Paraku on ülikoolides ohtralt õppureid, kes katsetavad. Siis, kui märgatava osa tudengite jaoks oli õppimine tasuline, katsetati vähem. Väljalangevus on praegu suur, eriti kaugõppes.
Võtkem infotehnoloogia spetsialiste koolitav IT kolledž. Esimest aastat kaugõppes õppiv tuttav rääkis, et esimestes loengutes oli rahvast rohkem kui küll ning muidugi eri vanuses ja valdkondadest – 50-ndates ettevõtjatest noorukeste koduperenaisteni. Aga igal kohtumiskorral jääb rahvast vähemaks. Nii mõnigi kursusekaaslane olevat talle tunnistanud, et tuligi ainult katsetama.
Katsetamise hoiakut kannavad edasi ka õppejõud. Ühes pealinna ülikoolis õppides kuulsin mitmelt õppejõult loengutes kibedat monoloogi, et haridusreform tegi asja hullemaks – nüüd saab ju igaüks sisse. Selline hoiak on muidugi kerge liialdus, aga siiski.
Kõrgkoolide kodulehtedel näeb ohtralt ka ingliskeelseid õppekavu, eriti magistriõppes. Näiteid TTÜ-st: international business administration, disain and engineering, health care technology, law. Ja Tartu ülikoolist: quantitative economics, information techonology law, computer science.
Ingliskeelsete erialade puhul saab kool küsida õppemaksu. Just hinnakirja tõttu on kohalikel tudengitel keerukam neile õppekavadele ligi pääseda – võrreldes Lääne-Euroopa ülikoolidega on õpe odav, aga Eesti elatustaset arvestades kulukas. Mainitud informaatika eriala õppetasu on Tartu ülikoolis 2000 eurot semestris.
Raha on ülikoolidel vajal. Kõrvalt võib jääda mulje, et raha on rohkem kui küll, sest kerkib uusi hooneid, aga see on illusioon. Hiljuti teatas TTÜ, et ehitab vana ühiselamu liginullenergiahooneks. Tallinna ülikooli uhkus on aga 2012. aastal valminud, Ignar Fjuki projekteeritud Astra hoone. Kulud kaeti suuresti Euroopa Liidu toetusmeetmete kaudu.
Õppejõud missioonitundest
Jooksvad eelarved on üldiselt auklikud, mis annab valusalt tunda õppe kvaliteedis. Näiteks paari aasta eest olin innuka magistrandina ühes ülikoolis õppejõu rollis. Minu jaoks oli see väga vajalik kogemus ja usun, et sain ka hakkama, ent ilmselt – vähemasti esiti – olin kohati ka kui säästuõppejõud. Paratamatult on osas õppekavades raske täisprofessionaalseid eksperte kaasata, sest töötasu on üpris naeruväärne. Makstakse akadeemiliste tundide eest, mil sa füüsiliselt loenguid annad (ja needki tunnitasud on omas valdkonnas korralikku töötasu saavate inimeste jaoks väiksed). Aga õpetamine ei koosne üksnes loengu pidamisest – selleks tuleb põhjalikult valmistuda, teha slaidid. Rääkimata kodutöödest, eksami koostamisest ja pärast hindamisest.
Ülikooli palgal olevate õppejõudude kõrval külalisõppejõudude kasutamise puhul on asi tihtipeale missioonitundes. Tollal andis ainet minuga koos üks kogenud ekspert, kes järgmisel aastal saatis kooli otsesõnu pikalt. Summa ei sobinud, saaks ehk rohkem? Selle peale kehitati õlgu ja nii see jäi.
Olen ka õpilase rollis pidanud imestama, kui klassi ees seisab inimene, kes on minu arvates valdkonnas nõrk, aga millegipärast on just tema rääkima pandud – siis meenuvad kurjakuulutavad sõnad „säästuõppejõud” ja „viimane õlekõrs”.
Probleem pole kadunud. Eelmisel sügisel kutsus tuttav akadeemik mind ühte Tartu kooli rakenduskõrghariduse tudengitele üheks semestriks meediaainet andma. Elavnesin ja olin nõus, aga mõni aeg hiljem selgus, et tuttav oli olnud ennatlikult liiga agar. Kooli juhtkond teatas punasel vaibal, et pole võimalik uusi kaasõppejõude kaasata, sest eelarve läheks lõhki. „Saame hakkama sellega, mis meil on.”
Korra libastud, hakkad maksma
Aukude lappimiseks ongi Eesti kõrgkoolides aina rohkem ingliskeelseid õppekavu ja eestikeelseid tõmmatakse koomale. Sel on elukestvale õppele ka vastupidine efekt: kaugõppe erialasid on jäänud vähemaks, koolid on keskendunud päevaõppele. See aga välistab omakorda õppijad, kellel töö ei võimalda päeval koolis käia, aga kelle õppimissoov on nii suur, et nad oleksid valmis kaugõppe eest maksma. Julmalt nöörib seegi, et kõrgkoolid ajavad ju seaduses viimse tähemärgini järge: kui täiskoormusega õppida ei suuda, hakkad kohe maksma.
Mõnigi optimist ütleks, et näen asju liiga süngetes toonides. On ju vahva, kui haridust on siiski võimalik tasutata omandada. Diskuteerimiseks tahaksin võtta ette uuringud tasuta kõrghariduse elujõulisuse kohta, ent neid naljalt ei leia.
Teema ei tulnud jutuks ka sügisestel koalitsiooniläbirääkimistel. Kõrgharidusreform oli IRL-i ja toonase haridusministri Jaak Aaviksoo püha lehm, ent SDE ja Keskerakond suhtusid sellesse kriitilisemalt. Mõtlen naiivselt, et ehk kerkib aruteludes nüüd ka hariduse rahastamise küsimus, aga võta näpust. Kõrghariduse rahastamise kärpimise mõttega isegi ei flirditud.
Koalitsioonilepingu peatükis „Haridus- ja teaduspoliitika” on räägitud lasteaia- ja üldhariduskoolide õpetajate palga tõstmisest, gümnaasiumivõrgu arendamisest ja ka erakoolide toetamisest, kuid kõrgharidust pole isegi mainitud. Või ehk võiks selle alla lugeda „Laiendame IT-õppe võimalusi erinevatel haridustasemetel”? Omamoodi irooniline, sest aasta-aastalt on üha rohkem IT-õppekavasid ingliskeelsed ja tasulised ehk ligipääs neile keerukam.
Ma ei leia haridus- ja teadusministeeriumi põhjalikke uuringuid kõrgharidusreformi tulemuste kohta. Kui suur väljalangevus on õppeasutustes võrreldes varasemaga? Milline oleks küsitluste põhjal õpilaste ja õppejõudude tagasiside? Kui suuresti mõjutas reform koolide eelarvet?
Valitsuse tasandil küsimust nagu polekski. Ebamugavaid teemasid on valitsuse laual palju, vaevalt uut juurde tahetaks.
Isiklikult loodan, et arutelu eestikeelse kõrghariduse üle pole nüüd aastateks varjusurma jäänud. Hariduse puhul on kvantiteedi asemel esmatähtis ikkagi kvaliteet. Kas tasuta kõrgharidus seda tõstab, on küsitav.
Alates 2013. aasta sügisest saab eestikeelsete õppekavade järgi õppida tasuta. Ingliskeelseid erialasid õppides tuleb tasuda õppemaksu.
Tasuta õppimiseks tuleb õppida täiskoormusega ehk üldjuhul omandada igas semestris 30 ainepunkti (EAP) jagu õppeaineid ehk täita õppekava 100%.
Tasuta õppima asumise piirang kehtib neile, kes on juba samas kõrgharidusastmes õppetasu maksmata õppinud ja
õpingud lõpetanud või
õppinud üle poole nominaalkestusest.
Piirang kehtib alates immatrikuleerimisest kolme (integreeritud õppes kahe) nominaalkestuse jooksul.
