Juhtkiri: töövõimereform muutub järjest õudsemaks
Selline koolitus kuluks ära ka osale endistele, näiteks Taavi Rõivasele, ja võimalikele tulevastele sotsiaalministritele. Mitte niivõrd karistuseks, kuigi ka see poleks ülekohtune, vaid just nimelt koolitamiseks. Et nad saaksid aru, kuidas puuetega inimesed elavad ja majandavad. Lugege tänasest Eesti Päevalehest näiteid masinavärgist, mille hammasrataste vahele on töövõimereformist puudutatud inimesed lükatud, ja te saate aru, et reformi autoritel see arusaam puudub.
Kui nad oleksid enne reformi tegemist mõned kuud proovinud töövõimetuspensionist elada, saaksid nad ehk aru, et sellest nn hädareservi kõrvale panna on üldjuhul võimatu. Eriti sellist reservi, millest jätkuks mitmeks kuuks. Sissetulekutesse kuuajase lünga tekitamine on reformi lausa sisse programmeeritud, aga paljudel juhtudel venib lünk veel pikemaks, sest ametnikud ja eksperdid ei suuda taotlusi mõistliku aja jooksul läbi vaadata.
Ja oleksid need juhtumid, kus otsuse tegemine venib nädalaid või kuid, piiripealsed. Igaühele peaks olema ilmselge, et inimesel, kelle mõlemad jalad on põlvedeni amputeeritud, on raske puue. Olgu, mingeid täpsustusi on uues korras ehk tõesti vaja teha, aga toetuse maksmine mitmeks kuuks täielikult peatada on täiesti ebainimlik. Kaia Iva ja ametnikud, kellele Iva süüdistavalt osutab, oleksid pidanud reformi peatama, kuni taotlusi on võimalik tõrgeteta läbi vaadata, või leiutama üleminekuvariandi, et inimesed ei jääks täiesti ilma sissetulekuta.
Järjest ilmsemaks saab ka see, kui ebareaalne oli reformi läbisurumise ajal oodatavatest tulemustest maalitud paraadpilt. Liiga tihti toob see reform puudega inimestele kaasa hoopis uusi muserdusi ja elujärje languse, mitte aga võimalust elujärge ja enesehinnangut tööle minemisega parandada.
Kaia Iva, teie eelkäijadki on teinud vigu, aga teie olete nüüdseks viis kuud minister olnud. Aeg on tööle hakata või otsida jõukohasem amet.
