TTÜ tudeng: nutitelefonid, iga hinna eest stipi saamise soov ja õppejõudude leebe suhtumine on teinud spikerdamise massiliseks

Füüsika eksam, metsik tunglemine auditooriumi ees. Kui lõpuks viimaste seas sisse jõuan, saan aru, millest trügimine – ligi 70 üliõpilast kirjutab juba oma tööd. Enamikul neist on telefon käes. Selleks hetkeks, kui viimane üliõpilane kohale läheb ja õppejõud klassi ette jõuab, on pooltel tudengitel töö valmis.

Oleksin võinud oma juttu alustada ka sellega, kuidas ma magistriõppe esimesel kursusel matemaatilise analüüsi kollokviumil kaastudengite teooriaosa läbimist tunnistasin – suvaliste kritseldustega lehed asendati kodus valmis kirjutatud töödega hetkel, mil õppejõud ei vaadanud. Või sellega, kuidas ma eksami eel koridoris kursavennalt küsin, kuidas tunne. Vastus on tavapärane: ei jõudnud materjale vaadata, aga „telos on ju kõik olemas“. Saatjaks kaval silmapilgutus, mille peale ma ta teise silma kinni tahtnuks sülitada.

Miks mind ärritab ja huvitab, et keegi teine oma asju ebaausalt teeb? Põhjuseid võiks olla mitmeid. TTÜ-st tulevad insenerid, kes hakkavad projekteerima meie maju, sildu ja masinaid. Spikerdamise abil saavad lõputunnistuse ka inimesed, keda ei usaldaks isegi linnumaja jooniseid tegema. Usun siiski, et tööturg teeb korrektuurid ja oskamatud millegi olulise juurde ei pääse. Lõputunnistus tööandjaid ei huvita.

Reaalsem mure on tagasiside, mida õppejõud sellistelt töödelt saavad. Kui eksamitulemused on väga head, siis on see indikaator: õpetamismeetodid on sobivad. Kui keegi aga näeks ja tunnistaks seda massilist spikerdamist, saaks ta küsida: kas materjale või nende edastusviisi peaks muutma? Kas eksam ise on liialt keeruline? Kas eksami sooritajate seas on üliõpilasi, keda ei peaks siin üldse olemagi? Kui teise aasta magistrant teatab aasta nooremale erialakaaslasele, et seda ainet läbitaksegi spikerdades, siis kes on süüdi – kas süsteem või spikerdaja?

Ausad jäävad stipendiumist ilma

Keskmise vaesepoolse üliõpilasena on minu ärrituse põhjuseks veel midagi muud. Stipendium. Täna makstakse erialastipendiumit keskmise hinde järgi kursuse paremale 30 või 50%-le üliõpilastest – sõltuvalt erialast. Sellele lisandub tulemusstipendium, millele kandideerimise eelduseks on teatud keskmine hinne.

Paar aastat tagasi jäi minu kursavend stipist napilt ilma. Ta oli üks tublimaid ja targemaid, aga ei spikerdanud kunagi ning oli üks väga vähestest, kes isegi kodutööd alati nullist ise tegi. Mäletan, kuidas see temas nördimust tekitas. Makstav summa oli tollal vaid 55 euro kandis.

Kahel semestril õnnestus mul spikerdajate kiuste stipendiumi saada, ent nüüd olen minagi ühe õppeaasta peale kokku ligi 1800 eurost ilma jäänud. See on summa, mis aitaks mul tasuda oma terve aasta söögi- või majapidamisarvete eest. Niiviisi oleks mul võimalik töölt mõni vaba päev võtta, et see õppimisele pühendada. Mõned ütlevad, et üliõpilase töö ongi õppimine. Aga kuidas saan ma 25-aastasena minna vanematelt žilettide ja rehvivahetuse jaoks raha lunima?

Ma ei taha öelda, et mul on õigus stipendiumile – selle määramise jaoks on paigas süsteem. Aga kindlasti on mul õigus võrdsetele tingimustele. Praegu on mind pandud ebaõiglasesse olukorda: võistlema robotitega. Suur vahe tuleb sisse juba siis, kui spikerdad semestris kahes keerukamas ja ühtlasi kaalukamas aines. Aus tegija saab napilt läbi ning petis keksib viielise töö peale, mis tema kaalutud keskmist hinnet oluliselt kergitab.

On õppejõude, kes ei salli mingisugust spikerdamist ning hoiavad eksamikirjutajatel silma peal. On neid, kes lahkuvad eksami ajal minutiks klassist, andes igaühele võimaluse korraks teistega konsulteerida või oma telefoni piiluda. Ja siis olete teie: annate tuima kalanäoga lollpeale spikerdamise andeks ja karistate sellega igaüht, kes aine vastu päriselt huvi tunneb. Tehisintellekti arendamine TTÜ moodi?

Loo autor soovis mõistetavatel põhjustel jääda anonüümseks. Toimetusele on tema nimi teada.