Prantslaste suur paigalmarss: Euroopa Liidu vastaste suurlootus Le Pen pääses küll teise vooru, aga enamik konkurentidest on ta vastu
Tühistatud hääletusssedeleid oli toona 700 000, nüüd 900 000. Ehk siis – vaatamata meeletutele ponnistustele (pealoosungina – kui te ei hääleta, lähevad teise vooru paremäärmuslane ja vasakäärmuslane) toimus tegelikult samaks jäänud valijatemassis teatud ümberrivistumine. Igal juhul väiksemas ulatuses, kui arvestati-loodeti.
Veelkord 2012. aasta esimese ringi tulemused:
- sotsialist Hollande 10,2 miljonit,
- parempoolne Sarkozy 9,8 miljonit,
- rahvuslane Le Pen 6,4,
- vasakliidu Melenchon 4;
- tsentrist Bayroux 3,3 miljonit.
Ehk siis – kõik käis ikkagi kahe traditsioonilise suurpartei juhtimisel.
2017. aasta tulemused:
- tsentrist-sotsialist Macron 8,5 miljonit (23,86%),
- rahvuslane Le Pen 7,7 (21,43%),
- parempoolne Fillon 7,1 (19,94%),
- Melenchon 7 (19,62%),
- sotsialist Hamon 2,3 miljonit (6,35%).
Ehk siis üks kahest suurest – parempoolsete end ühtsena säilitada suutnud partei on mängust väljas. Rahvuslaste ja Euroopa Liidu vastaste suurlootus Marine Le Pen pääses küll teise vooru, ent tema edasiminek häältes viie aasta taguse tulemusega võrreldes ei avalda erilist muljet ja ees seisab see, mis juhtus 15 aastat tagasi.
Tollal suutis Marine isa, Rahvusrinde asutaja Jean-Marie Le Pen esimeses voorus mängust tõrjuda sotsialisti Lionel Jospini, ent kõik ülejäänud ühinesid tema vastu ja toetasid parempoolset Jacques Chiraci, kes sai teises voorus kindla võidu. Ilmselt läheb nii ka praegu, sest enamus kandideerinuist, k.a. Fillon on kutsunud oma pooldajaid toetama Macroni.
Ainus mõtlemisaega võtnu – „ootan ära ametlikud hääletustulemused“ on Melenchon, kes absoluutselt kõike lubanuna võiks veelkord üllatada Le Peni toetamisega, ent isegi tema häältest kohe kuidagi ei piisa.
Mis aga puutub Emmanuel Macroni (saab detsembris 40-aastaseks), siis ristisin teda ülal mitte juhuslikult tsentrist-sotsialistiks. Valimisteeelses kommentaaris mainisin, et ka Prantsusmaal toimus mäss vanade parteiladvikute vastu ja et see õnnestus vaid sotsialistide leeris.
Sotsialistide ametliku kandidaadi Hamoni ebaedu ja Filloni kolmanda koha tõttu on siin-seal juba väidetud, et Prantsusmaal kukkusid mõlemad traditsioonilised parteid läbi. Kaugel sellest – asi on hoopis nii, et üks osa sotsialistidest oskas kohe kindlasti end võimu juures säilitada. Tänu Macronile, õigemini tänu temaga seotud ja edukalt lõppenud poliitilisele projektile.
Macroni eluloost niipalju, et ta õppis just seal, kus jõukate ja nimekate vanemate lapsel vaja - algul jesuiitide lütseumis, siis Paris-Nanterre ja Sciences Po ülikoolides ja lõpuks tippkaadris sepakojas – Ecole National d’Administrationis. Järgnes töö riigi finantside peainspektoraadis ja seejärel investeerimispankurina Rotschild & Cie Banques. Sel ajal sai temast ka sotsialistliku partei liige 2006-9. Ehk siis, kui temast sai sotsialisti Manuel Vallsi juhitud valitsuse majanduse, tööstuse ja digitaalasjade minister (august 2014- august 2016) polnudki ta enam sotsialistliku partei liige.
Äsjases valimiskampaanias räägiti pidevalt seisakust Prantsuse majanduses ja tööpuuduse kõrgest tasemest ning loogika ütleb, et selle eest vastutab pikalt ametis olnud minister! Ent säärast sidumist majanduslanguse ja Macroni vahel ei üritatudki teha.
Huvitav on seegi, et kui Macron aprillis 2016 andis avalikult teada oma soovist saada presidendiks selleks poliitilist liikumist En Marche luues ehk siis avalikult sotsialistidest lahus, hoiti teda veel mitu kuud ministri ametis. Ilmselt veendumaks – kas läbilööki tuleb.
Nagu teada, sündis just sel ooteajal Inglismaal Brexit ja Trumpist sai USA vabariikliku partei presidendikandidaat. Teisisõnu – Macronis võib näha Prantsusmaa mõtlemise säilitanud ladviku projekti oma positsioonide säilitamiseks ja täna tulebb tõdeda, et see töötas. Filloni tublit tulemust arvestades võinuks Prantsuse ladvik pääseda ka tervikuna, ent ajakirjandus võttis ekspeaministri korruptiivsed käigud nii põhjalikult vahele, et tuli Le Penile alla vanduda. (Pangem samas tähele korruptsiooni aktsepteerimist Prantsuse ühiskonna parempoolses sektoris). Ehkki mullu novembris toimunud esimestes küsitlustes oli Fillon Le Penist ees ja Macron oli alles „kõige noorem osaleja“.
Kuna täna võib teise vooru tulemust pidada ette ära otsustatuks, tasub tähelepanu pöörata hoopis Rahvusassamblee valimistega seotule. Karta on, et sotsialistidest ja ka tsentristidest seal enam asja pole ning parempoolsed saavad kindla võidu. Siis tekib jällegi seis, et Elysee palees on nagu vasakpoolne president ja parlament on parempoolne.
Seda on Prantsusmaal varemgi olnud ja isegi eri termin selleks - kooselamine (co-habitation) välja mõeldud, ent Macroni senist karjääri arvestades võib see osutuda päris normaalseks parempoolsete abieluks, kus mehe teatud soolosid ei peeta pahaks.
