Eesti Vabariigi algusaja kultuurišokid: Underi tögamine, teatri hukk ja püksata poeet
Šokke ja šokikesi on võetud igast reaalsest ja fiktiivsest EV kümnendist kümme, et katta ajajoon võimalikult harmooniliselt. Võrdselt saavad esindatud need kümnendid, kus juhtus väga palju, ja need, kus ei juhtunud õigupoolest midagi mäletamisväärset. Fookusesse sattusid sündmused, mis tekitasid omas ajas keskmisest rohkem poleemikat, elevust ja emotsioone ning võivad tänapäevalgi õpetlikult mõjuda.
1919: Siuru santlaagrite polk
Eesti kultuuritegelastel on saja aasta jooksul üsna harva tulnud sõjaolukorras oma kodumaal viibida. Umbes 13 kuud Vabadussõja ajal (1918–1920) ja 47 kuud Teise maailmasõja ajal (1941–1945), kokku täpselt üks kahekümnendik EV nominaalse eksisteerimise ajast. Vabadussõjast pärineb järgmine anekdootlik vahejuhtum. Kui mõned kirjanikud 1919. aasta jaanuaris pealetungivate punaste eest hobusereel Tartust Viljandi poole evakueerusid, kohtusid nad taganevate Vene valgekaartlastega, keda loomulikult huvitas siurulaste hobune. Ohvitser tuli asja lähemalt uurima ja tahtis teada, mis meestega on tegu. „Vtoroi Siuruski Santlagerski Polk!” vastanud August Gailit sõjamehelikult. Saanud aru, et tegu on oma meestega, jättis sõjaväelane mehed ja hobuse rahule.
1919: Maggie Gripenbergi tantsuskandaal
Vanemuise teatris peksis raevunud publik kultuuritegelasi, kes vilistasid välja kahe välismaise tantsijanna esinemise. Põhjalikult on skandaali uurinud Eduard Laugaste teoses „Eesti kirjandus karikatuuris”: „Nimelt esinesid 3. ja 5. novembri õhtul „Vanemuises” soome-rootsi tantsukunstnikud Maggie Gripenberg ja Onni Gabriel. Sel puhul Tartu kunstirahvas, neist mõned siurulased ning „Odamehe” kirjastusega seotud isikud, vilistasid nad välja. Esinejate vaimustatud pooldajad hakkasid segajaid peksma.
Esimesel esinemisõhtul olnud ainult vile, hiljem läinud päris lööminguks, kui ohvitserid „seltskonnaprouade õhutusel” neid rünnanud. Gailit põgenenud WC akna kaudu. Keegi prl. V. tahtnud boheemlasi kaitsta ja hüpanud lavale, kust Onni Gabriel ta publiku hulka virutanud.
(...)
Nagu mäletab Tuglas, pole enne mingisugust organiseerimist olnud, vilede muretsemist ka mitte. Küll äratanud pahameelt see, et Gripenberg enne maailmasõda Tartus esinedes liikunud päämiselt kohalikus saksa seltskonnas, nüüd olukorra muutudes ainult eesti seltskonnas, kus teda kui välismaalast alandliku vaimustusega vastu võeti. Pääle selle olnud tants kabareelik, ja Gailit hakanud vilistama, millele järgnenud müra ja käsitsi kallaletung vilistajatele. Teisel õhtul toodud politsei appi korda pidama. Gripenbergi poolehoidjad kukkunud laituseavaldajaid peksma. Vabbe kolgitud vaeseomaks, samuti preili Viirmann, kes läinud Vabbele appi.”
1919: Gailiti följetonide kogu „Klounid ja faunid” lk 152
Pärast Gailiti ja Visnapuu bravuurikat Siurust lahkumist ja esimese Marie Underi vastu sihitud paskvilli „Sinises tualetis daam” ilmumist ei jätnud Gee Printsessi ikka veel rahule ja küsis temalt käekirja näidist, et see koos teiste prominentide omadega raamatus illustratsioonina avaldada. Mida Under vastas, on näha „Klounide ja faunide” nimetatud leheküljel.
1920: Antwerpeni olümpiamängud
Tegu polnud küll kultuurisündmusega, kuid sellest sai alguse pea kogu sõjaeelse EV eksisteerimise aja kestnud kultuuritegelaste ja sportlaste ajakirjanduses vastandamine – iseenesest kaunis nüri teema. Esimesi kujutati vaeste ja tundmatutena, teised olid küll purulollid, aga suplesid rahas ja rahva austuses. Eriti maiad olid seda teemat ekspluateerima karikaturistid ja ega siin toodud Gori joonistusele polegi mõtet sõnu lisada. Nii et need Antwerpenist võidetud kolm medalit läksid meie kultuuri prestiižile kalliks maksma. Alles mõttesportlase Paul Kerese esiletõus leevendas pisut seda vastasseisu. Nõukogude korra ajal olid tippsportlased ja -kultuuritegelased ühtviisi privilegeeritud kontingent. Vaheseina ei olnud ja nagu teada, alustasid näiteks Uno Loop ja Eri Klas oma karjääri poksijatena ning Georg Ots ujujana. Uue EV päevil on spordi ja kultuuri vastandamine kahjuks taas nakkushaiguseks muutunud.
1921: Ado Reinvaldi püksata jätmine
Raugastunud luuletaja ise enam skandaale ei korraldanud, küll aga oli šokeeriv tema vaesus. 1921. aasta 23. jaanuari palvekirjast Tartu maavalitsusele: „Praegusel kallil ja kitsal ajal on kõik minu pealis ja alus riided nõnda puruks lagunenud, et kodus elada ega välja minna enam ei saa. Ei ole enam alus ega pealis riideid, ei kuube ega kasukat, ei tekki ega voodi lina, kõik on minu 74. elu aastal lagunud räbalad.”
Teenimatult kurb saatus mehele, kelle 1906. aastal kirjutatud luuletus „Müts maha!” („Mats alati on tubli mees…”) praeguseni rahva mälus püsib. Reinvald suri aasta hiljem. Kas ta maeti alus- ja pealisriieteta, pole teada.
1923: Aino Kallase jaanalinnusuled
Kõik algas Odamehe kaanefotost, mis kujutas Eesti Inglismaa-saadiku Oskar Kallase abikaasat, soomlannast kirjanikku Ainot kuningakoja vastuvõtu kostüümis, sh kolme jaanalinnusulega. See ajendas August Allet kirjutama primitiivse ja koomikavaese, kuid seda sarkastilisema följetoni „Jaanalinnu sulgedega”. Näiteks selline lõik: „See oli veel vanal heal ajal, kui Aino Kallas oli ainult Aino Kallas, ja ministriproual ei olnud veel juhuslikult puhunud kuningakoja tuult tiibade alla. Siis kirjutas ka Aino Kallas, nagu kõik teised surelikud, harilikkude Brause või Mülleri terassulgedega, ent praegu kirjutab ta vist ainult jaanalinnu sulgedega…”
Aino Kallase päevaraamatust (19. jaanuar 1924): „Olen niisiis – esimest korda oma elus – ilge rünnaku ohvriks langenud – ligase, lehkava kirjutuse, mille August Alle avaldas möödunud pühapäeva „Vaba Maas”. Ma ei tunne ega oska kujutleda, kust selles kirjutuses keev vimm pärit on.” Intriig arenes tõusvas joones, följetonist solvunud Kallase poeg virutas Allele kohvikus vastu vahtimist. Alle üritas rünnakut pareerida ajakirjanduses („Kirjaniku aust ja kõrvakiiludest. Lahingu käik „Linda” kohvikus Tartus”). Aga nagu kakluste puhul ikka, ei tasu kummagi osapoole tunnistust ülemäära tõsiselt võtta.
1924: Hommikteatri hukk
Pöörase fantasööri Aggio (August) Bachmanni 1921. aasta märtsis asutatud Hommikteater ei tekkinud tühjale kohale. Uus teatrikeel ekspressionism oli moeasjana kohe pärast maailmasõda Saksamaalt Eestisse jõudnud ja levis noortes radikaalsetes ringkondades kiiresti. Provokatiivne oli juba teatri formaalne eksisteerimine: etendusi alustati pühapäeva hommikuti kell 10 ehk samal ajal, kui massid kirikutesse ruttasid. Ega Eduard Türk hiljem asjata kirjutanud: „Aggio Bachmannile oli ekspressionism kunstiliseks usutunnistuseks…” Staariteatrile vastandumiseks ei avalikustatud ühegi lavastuse osaliste nimesid. Uudne oli ka visuaalne efekt. Või nagu ehmunud kriitik kirjutas: „Selles lavastuses peab v a a t a m a. See on kõigepealt vaatamiseks, siis alles kuulamiseks.”
Amatöörteatri majanduslik tegevus edu ei toonud, peale selle räsisid seda surmajuhtumid. Bachmann suri 26-aastasena juba 1923. aastal, tema parem käsi ja järglane Hilda Gleser elas küll teatri likvideerimise üle, kuid lahkus ikkagi vara, 39-aastaselt.
Nii ei toonud hommik Eesti teatrielus kaasa uut päeva. Aga võib-olla just sellepärast, et teatri elu nii üürikeseks jäi, ümbritseb Hommikteatri tegevust tänini legendihõnguline aura.
Igatahes oli tegu Eesti kõige radikaalsema teatriuuendusega. „Enam otsimist, enam rahutust – sellest kaosest tekivad viimati selged sihid.”
1924: Eesti üldlaulupeo teotamine Punaarmee ajakirjas
Ajakirja Odamees 1925. aasta esimeses numbris avaldati võrdluseks kaks fotot. Esimene kujutab üldlaulupidu Tallinnas 1923. aasta suvel. Teine on Nõukogude Liidu propagandaplakat ajakirjast Krasnoarmejets, kus kujutatakse Kommunistliku Internatsionaali juhti seltsimees Zinovjevit, taustaks fotod väidetavatest massimiitingutest välisriikides, kus nõutakse nõukogude võimu kehtestamist NSV Liidu eeskujul. Üks viiest fotost ongi seesama laulupeo oma. Teiste kohta kirjutab Odamees: „Võime arvata, et teisedki pildid järgmisel lhk. on Vene punasõduri ja töölise tüssamiseks kusagilt näpatud.” Üldpealkirjaks on toimetus pannud „Meie laulupidu 1923 – Eesti Vabariigi kukutajate miiting”.
Iseenesest ei ole üldlaulupeo ja kommunistliku massimiitingu võrdlemine sugugi alusetu. Mõlema puhul tohivad kõik osalejad ainult ühe taktikepi juhatusel häält teha ja igasugune omaalgatus on lubamatu. Nii et omast kohast oli plakati autorite töö üpris leidlik.
1924: kirjanduse ja kunsti ajakirja Peninukid ilmumise alusetu väljakuulutamine
Selle avantüüriga said hakkama August Gailit ja Henrik Visnapuu. Eduard Laugaste teoses „Eesti kirjandus karikatuuris”: „1924. aasta novembris alustasid Gailit ja Visnapuu kirjanduslikku ringreisi, korraldades oma ettevõtte propageerimiseks kirjanduslikke õhtuid mitmes linnas.
Teemal „Tänavused jõulud” ilmub 1924. aastal Gorilt ja Krustenilt rida karikatuure, millest ühel kujutatakse Gailitit ja Visnapuud kihutamas peninukiga maad mööda ümber, kus nad olevat kuuldavasti paar tellijatki alla ajanud. Kui ajakirja järgmiseks suveks veel pole ilmunud, kujutab Gori Visnapuud lutiga oma peni imetamas, kes lamab korvis ega taha nagu kiuste jalgu alla võtta.”
1926: Ralf Rondi luulekogu „27” konfiskeerimine ja hävitamine
Kuna aktsioon toimus kolm aastat pärast pealkirjas fikseeritud luuletuste arvuga kogu ilmumist, olid kõik huvilised selle skandaalse teose usutavasti juba endale hankinud. Ebakõlbelisuses süüdistatud luuletajat karistati rahatrahviga, luulekogu määrati likvideerimisele. Raamatu hävitamine demokraatliku riigi tingimustes on aga kahtlemata šokeeriv akt.
Koostaja Jaak Urmet kirjutab Rondi kogumiku „Naised kirglised” (2008) järelsõnas: „Maailm, mille Ralf Rond tõi eesti luulesse, on niihästi unikaalne kui ka terviklik – omalaadne eriti teemadelt ja ainevallalt, aga päris palju ka vormilt. Nimelt on selle maailma keskmeks ja peategelasteks naised – kui reetlikud, äraostetavad, bioloogiliste tungide järgi elavad loomad, alguses neitsid, pärast hoorad, „kaunid kahejalgsed”, kellele on võõras igasugune mõistuslikkus.”
Üks eriti äärmuslik näide konfiskeeritud kogust:
Nagu maa ei küsi, kes on kündja, kes külwaja,
kas tuleb seaninaga
wõi tuleb traktoriga,
nii ka naisel on ükskõik,
kes, kuidas torgib katki ta kamara.
Sahad wälja tõrjugu ise teineteist,
tema lepib igaga neist.
Rond, õige nimega Jaan Kurn (1893–1981), jõudis oma pika elu jooksul veel palju ära teha. Suure Isamaasõja alguses võitles ta hävituspataljonis, 1947. aastal pälvis aga ENSV teenelise õpetaja aunimetuse.
