Juhtkiri: kui seda trahviplaani ees ei oleks
Marek Helm tegi eilses Eesti Päevalehes mitu asjalikku ettepanekut, kuidas politsei töö teistmoodi eesmärgistamise kaudu liiklusohutust parandada. Ettepanekud on head, aga nende teostamist segab kaks suurt takistust: eelarve ja suhtumine.
Nimelt soovitab Helm muuta (liiklus)politsei karistamisele ja trahvimisele suunatud organist rohkem nõustavaks ja liiklejat toetavaks – mõõta nende töö tulemit mitte seadusrikkujate arvuga, vaid näiteks politsei hoiatuse peale oma liikluskäitumise korrigeerijate arvuga. Küllap parandaks see liikluskultuuri ja -moraali tõesti rohkem kui trahvimisele keskendumine.
Paraku on riigieelarves igal aastal väga konkreetselt kirjas, kui palju raha peaks trahvidest laekuma. Näiteks 2017. aastal 14,3 miljonit eurot ehk 8,6% rohkem, kui oli planeeritud 2016. aastaks. Järjest suurem osa trahvide määramise tööd lastakse küll ära teha kiiruskaameratel – tänavu oodatakse neilt lausa 40% kasvu –, aga politseinikelgi tuleb endiselt hulk trahve määrata, et plaan saaks täidetud.
Riigi jutt, et politsei „on üha enam suundumas karistamise asemel ohtu tõrjuvaks ja korrarikkumisi lõpetavaks organiks”, mõjuks usutavamalt, kui riigieelarve ei seaks nii konkreetset ja aasta-aastalt suuremat trahvide kogumise eesmärki.
Teise Helmi ettepaneku – kutsuda liiklejaid teatama teelõikudest ja liiklusmärkidest, mis ei tundu neile põhjendatud ja õiglased, ning asjalikke ettepanekuid arvestama – realiseerimist takistab liikluskorraldajate suhtumine. Seni on nad silma paistnud pigem jäikusega kui liiklejate kuulamise huviga. Isegi muudetava teabega liiklusmärke kasutada ei ole Eestis, kuulsas e-riigis, veel lubatud. Liiklusteemadele pühendunud vandeadvokaadi Indrek Sirgi sõnul peab kiirusepiirangu muutmiseks „endiselt töömees mutrivõtmega kohale sõitma”.
Liikluspiirangute kohta liiklejate tagasiside küsimine ja selle arvestamine on asi, mida maanteeamet võiks juba lähemal ajal alustada. Kui liikleja saab liikluspiirangu mõttekusest aru, siis järgib ta seda paremini.