Uus-Eesti idioodid

Kui Jüri Ratas oleks liider, oleks ta praegu mures ja kutsuks enda juurde Sven Sesteri. Ta ütleks, et ei saa aru, mis toimub – Eesti Pank, eelarvenõukogu ja kommertspankade analüütikud on hakanud valitsuse rahanduspoliitika kohta rääkima sama, mida on rääkinud opositsioonilised eksrahandusministrid, ja sõltumatud eksperthinnangud pole valitsuste suhtes kunagi olnud nii kurjad.

Midagi oleks vaja teha, kasvõi midagi vastata etteheidetele, et valitsus muudab reegleid omakasupüüdlikult, elab eelmiste ja tulevaste arvel ja põhjendamise asemel räägib rumalusi. „Ja Sven, me paistame kõik idioodid,”, lisaks ta, „kui sa ütled riigieelarve mõju kohta „Kui täna sünnib kuue naise kohta üheksa last, siis lõpuks on kuue naise kohta kümme last”. Meie siin ei tee inimeste eest lapsi ja riigieelarve ei sünnita, rääkida tohime ainult pereeluks tingimuste loomisest. Ära enam ütle ka „inimeste palk kasvab tulumaksuvabast miinimumist 12%”. Spetsialistide, kõrgharitute ja abikaasade oma me ju võtsime hoopis ära ja nemadki on inimesed.” Sõnavalikust teeks ta ehk märkuse sõna „täna” vohamise pärast ministri kõnepruugis.

Aga Ratas on meil peaminister, ta keel ei ole Sesteri omast parem ning ta otsustas esimene olla hoopis Sesteri kiitmises ja moraliseerimises sõna „idioot” kasutamise pärast selle jama peale.

Ükskõiksus ja omakasu

Puritaanide rahustamiseks alustame siis sõnast. „Idioot” tähistab eesti keeles silmapaistvalt rumalat. Tavakeelt ei ole siin lihtne segi ajada sarnase meditsiiniterminiga, kui ütleja pole meedik. Kommentaariumis, kus jutt käib konkreetsest poliitikast ja ministri selle esitlusest, kasutatakse kahtlemata tavakeelt.