Solvangud ja lahmiv stiil muudavad väitlemise mõttetuks
Lugedes tänasest Eesti Päevalehest Jürgen Ligi arvamuslugu, saab selgeks, et lisaks sellele, et lugupeetud poliitik peab end ilmeksimatuks kõikides majandusküsimustes, on tegemist doktori ja ajaloolasega, kelle jaoks terminite vasakule ja paremale pildumine tuleb tõelise kergusega.
Paraku ei ole tegemist arsti ega ajaloolasega. Tegemist on opositsiooni langenud pikaajalise poliitikuga, kes on otsustanud lihtsalt jätkata mantraga, milleks on „mina tean kõige paremini.“
Selle teadmisega tulebki Jürgen Ligi tekste lugeda ning arvamusi kuulata. Reformierakond oli 17 aastat järjest võimul ning uue reaalsusega harjumine võtab aega. Samuti on raske tunnistada, et see seis, millesse Eesti Taavi Rõivase viimase valitsuse lõpupäeviks jõudis, ei ole see koht, kus me peaksime olema.
Mullu novembris langenud koalitsioon tituleeriti paigalseisu- või lausa stagnatsioonivalitsuseks, kelle suurimaks miinuseks oli ideede puudus ja suutmatus midagi korda saata. See tiitel oli kasutusel nii opositsiooni seas kui ka meedias. Uus võimule tulnud kooslus mõistis Eestis tekkinud olukorda ja deklareeris, et on alanud muutuste aeg. Muidugi on tegemistahe toonud kaasa kiirustamist. Kohati võib-olla isegi kerget rapsimist, kuid pean vajalikuks, et julgetakse proovida. Stagnatsiooni murdmiseks on vaja teotahtelist valitsust, kes julgeb langetada otsuseid.
Jürgen Ligi teab, et igal istuval valitsusel on kriitikuid meediapildis alati rohkem kui pooldajaid. See on normaalne – ikka teevad need kõige kõvemat häält, kellele nende meelest liiga tehakse. Ligi loetletud institutsioonid, kes on valitsuse eelarvepoliitika osas arvamusi avaldanud, on kahtlemata kaalukad. Kuid vaatame korraks tagasi, kas on võimalik, et sarnast kriitikat on erinevates küsimustes võimalik leida ka Reformierakonna valitsemise ajal?
Otsides näiteid vaid viimaste aastate lõikes, on kergesti võimalik leida õiguskantsler Ülle Madise ja riigikontrolör Alar Karise korduva kriitika. Kuna Jürgen Ligi toob välja ka endiste rahandusministrite pahameele, siis ka sellist on võimalik Reformierakonna valituste pihta leida.
Nimelt on Tõnis Palts olnud reformarite suhtes väga terav, väites, et nad ei kuula ettevõtjaid ja halvendavad nende olukorda. Eriti pikantseks pean aga lühikest aega peaminister Taavi Rõivase majandusnõunikuks olnud tunnustatud analüütiku Ruta Arumäe väiteid, et riigi majanduspoliitikat juhiti Exceli tabelitega, liites kokku vaid kulusid ja tulusid ilma, et keegi analüüsiks tehtavate sammude laiemaid tagajärgi. Mis puutus nõu küsimisse või ekspertide arvamuse kuulamisse, siis seda peaminister ei soovinud. Ka IMFi soovitustesse suhtus endine rahandusminister Ligi selektiivselt. Soovitust tulumaksusüsteemi progressiivsemaks muuta ignoreeriti aastaid mõnuga ja IMFi soovitusi nimetati lihtsalt rutiinseteks.
Siia nimekirja saab lisada veel mitmeid tuntud nimesid eesotsas endise peaministri ja tänase ettevõtja Tiit Vähi ning Indrek Neiveltiga. Mis on selle loetelu mõte? Reaalsus on selline, et igal valitsusel on kriitikuid. Eriti agarad on poliitikud opositsioonis – tean seda hästi.
Rääkides Jürgen Ligile peavalu valmistavast eelarvestrateegia küsimustest, siis on selge, et ka selles vallas on meil erimeelsusi. Kinnitan, et valitsuse võetav laen ja sellega kaasnev defitsiit poole protsenti ulatuses SKPst, ei lähe jooksvate kulutuste katteks, vaid sellega tehakse teoks pikalt oodatud suurobjektid, mis panustaksid Eesti majanduse edasisse arengusse.
Struktuurse tasakaalu käsitlemine mitme aasta keskmisena tagab riigile paindlikkuse, kuid ei tasu karta, et sellega viiakse Eesti riik ja eelarve vabalangusesse. Pikema perspektiivi eesmärk hoida riigi kulud ja tulud tasakaalus jääb endiselt kehtima. Kuid ma lepin sellega, et me jääme Jürgen Ligiga antud küsimuses erinevatele seisukohtadele, nagu jäime omal ajal ka Kreekale raha laenamise osas.
Tuletan meelde, kuidas valitsuspoliitikud rääkisid sinisilmselt, et Kreeka võlausaldajaks jooksmine ei ole mitte kulu, vaid investeering. Kõik, kes julgesid mõelda teisiti, mõisteti üheselt hukka. Mis on aga saanud antud positiivset tulemust tooma pidanud investeeringust tänaseks? Tegemist on suure miinusega, mille tulemuslikkust pole kuskilt näha. Erinevalt Reformierakonnast ei investeeri me kaugele maale, vaid oma inimeste heaoluks.
Eesti on üks väheseid riike, kelle pole riigivõlakirju. Euroopa Keskpanga viimaste aastate rahapoliitika tõttu oleme soetanud enam kui 3,8 miljardi eest teiste riikide võlakirju, selmet panustada Eesti ettevõtetesse ja majandusse. Eesti kapitaliturg vajab värskeid tuuli ja mõtlemist. Siinkohal tuleb appi valitsuse otsus viia 30 protsendi suurune osalus Tallinna Sadamast Tallinna börsile. Riigiettevõtte börsile viimine on samm, mida Reformierakond 17 aasta jooksul teha ei jõudnudki. Valitsuse plaan viia Tallinna Sadama vähemusosalus börsile pakub Eesti inimestele ja pensionifondidele uusi võimalusi, kuidas raha Eestisse investeerida ja sellelt teenida. See samm elavdaks kindlasti ka kohalikke finantsturge.
Tuleme lõpetuseks tagasi Jürgen Ligi sõnade juurde. Ülbus võib küll mõnele inimesele imponeerida, kuid see ei ole voorus. Kõik vabandused kaotavad mõtte, kui need on tulnud sunniviisiliselt, ning eriti siis, kui vabandusele järgneb sõna AGA. Kuid ma ei eeldagi, et Jürgen Ligi vabandaks. Sest ega seekordne vulgaarsus ei ole midagi eriskummalist.
Tema ebasündsast käitumisest on osa saanud paljud – Jevgeni Ossinovski, Kaja Kallas, Kalle Muuli ja mina ise, kui nimetada vaid mõned. Kahjuks on see nimekiri pikem ja paraku on seesugune käitumine jätkuv. Vähemalt senikaua kui Reformerakond ise ei kutsu Jürgen Ligi korrale. Uuel erakonnajuhil on selleks võimalus ja positsioon. Loodan, et ta kasutab seda. Jürgen Ligi võiks aga õunaussi kombel ussitamise jätta ja keskenduda argumenteerimisel rohkem faktidele kui emotsioonile.
