Toomas Alatalu presidendivalimistest Prantsusmaal: tulemus oli ette teada, Euroopa Liidu eestvedajatele oli hädasti vaja suurt propagandavõitu
Macron küll võitis presidendikoha, ent seda ametit tuleb jagada parlamendiga, kus tal pole hetkel enamust ja kus selle saamine pärast juunis toimuvaid valimisi on tema eilsete liitlaste tänaseid, ette teada olevaid avaldusi arvestades pigem välistatud. Ehk siis – võitis küll edasiminev, marsil olev (võttes aluseks Macroni loodud liikumise nime En Marche) Prantsusmaa, aga mille poole täpselt liigutakse, ei suuda ja ilmselt ka ei soovi keegi täpselt välja öelda.
Kui selgitada võitu arvudega, siis suurenes teises voorus Macroni toetus esimese vooru 8,7 miljonilt 20,7 miljoni ja Le Penil 7,7 miljonilt 10,6 miljonini. Viimase põhilise juurdekasvu reserv on teada – esimeses voorus 6. tulemuse saanud Nicolas Sarkozy päevil parempoolsest võimuparteist lahkunud "tõelise gollisti" ehk siis kindral Charles de Gaulle’i poliitilise pärandi puhtuse eest hoolitseva Nicolas Dupont-Aignani juhitud seltskonna hääled – 1,7 miljonit. See sai kinnitatud ka 28. aprillil leppega, milles Le Pen lubas koguni Dupont-Aignani nimetamist peaministriks. Arvatavalt tuli ka ülejäänud umbes miljon lisahäält teistelt parempoolsetelt, kes nende põhikandidaadi Filloni soovitustest hoolimata ei laskunud sellele tasemele, et hääletada Macroni poolt. Neid oli siiski selge vähemus, sest pole raske mõista, et Macronile lisandunud rohkem kui 10 miljonit häält tulid ikkagi parempoolse Filloni (1. voorus 7,2 miljonit) ja sotsialist Hamoni (2,3 miljonit) toetajatelt. Arvestada tuleb mõistagi ka selle 7 miljoniga, kes esimeses voorus hääletas vasakpoolse Melenchoni poolt ja kes ainsana ei andnud oma toetajatele soovitust, keda teises voorus toetada. Hoiak, mis kindlasti mõjutas ka prantslaste valimisaktiivsuse järsku langust – 36 miljoni asemel käis 2. voorus hääletamas vaid 31,3 miljonit.
Hetkeseis rahvusassamblees (577 liiget, neist 539 valitakse n-ö päris Prantsusmaal) uue presidendi ametisse astumise hetkel (suure tõenäosusega 11. mail ehk siis täpselt kuu enne parlamendivalimiste esimest vooru) on järgmine – sotsialistidel 302 ja parempoolsetel 226 kohta. Mitte sotsialistist ja mitte tsentristist Macronil tuleb kibekähku leida endale sobiv peaminister, kelle juhtimisel tuleks uude parlamenti piisavalt palju makroniste. Tsentristidega on kokkulepe olemas – nendele on tagatud 90 kohta En Marche nimekirjas, ent palju tuleb sinna eks-sotsialiste, on lahtine. Hetkel ametis olev president Hollande on selgelt nõus Macroni ka oma ideoloogiliseks järeltulijaks pidama, ent enamus sotse sellega vaevalt et nõustub ehk siis - ajaloolise partei kaasalöömine valimistel oma nimekirjaga on tagatud. Parempoolsed teatasid oma osalemisest "lahus Macronist" kohe valimistejärgselt. Nagu ka suurim salatseja Jean-Luc Melenchon, kes ruttas prantslasi hoiatama Macroni sotsiaalprogrammi tagajärgede eest. Le Pen aga loob parlamendivalimisteks patriootliku rinde, mis mõistagi lubab tal oma löögi alla sattunud imagot parajalt muuta.
Prantsusmaa elas lühikese ajaga üle suure poliitilise pöörde. Valitsev eliit, suurparteid ja meedia leppisid Suurbritannias, USAs ja mujal toimunut ja toimuvat arvestades presidendivalimiste eel küll kokku uue taktika, toetades otsustavatel hetkedel esiliinile pürginud noorpoliitik Macroni ja tema poliitilist liikumist, ent pärast presidendikoha selgumist toimub sama kiire tagasipöördumine traditsiooniliste parteide ja erakondadevaheliste valimiskokkulepete süsteemi juurde. Kuna peaeesmärgi saavutamiseks löödi plats vahepeal päris korralikult segaseks, on hetkel raske öelda, kes sellest segasest veest kuu aja pärast suurima kala püüab.
Prantsusmaa on mõistagi suurriik, tema kaal välispoliitikas - ent ka mõjutatus mujal toimuvast - suur. Viimasel ajal rahvusvahelises elus toimunut arvestades oli riigi (tulevasel) välispoliitikal seekordses kampaanias tavalisest suurem osa, sest olid vastavad kandidaadid. Käis ka tavalisest suurem väljastpoolt nõu andmine, sest ükski Euroopa Liidu ja NATO tipptegelane ei jätnud enda teada oma arvamust sellest, millist välispoliitikat peaks järgima uus Prantsusmaa president. Mööngem – Prantsuse valimised pole kunagi niisugust rahvusvahelist tausta omanud, mis nii või teisiti peegeldab ka suuri pingeid, mida Euroopa ja Lääs tervikuna üle elavad. Kogu muu Euroopa keskendumine Prantsusmaa valimistele oli ootus- ja seaduspärane, sest tulemus oli ette teada ja Euroopa Liidu eestvedajatele oli hädasti vaja suurt propagandavõitu Euroopa Liidu vastaste üle, mis ka õnneks vajalikus suuruses tuli.
Selle saavutamiseks läks käiku kõik, millest ühe liigne ühekülgsus suisa nõuab tegelikkuse õigetesse raamidesse panemist. Pean silmas Venemaaga seotusega sildistamist puudutavat. Kuna Marine Le Pen käis tõepoolest märtsis Moskvas, kohtus Putiniga ja esines riigiduumas, siis oli mõistagi teda lihtne serveerida Moskva huvide esindajana ja - tulenevalt kaotusest – ka Kremli lüüasaamisena valimiskampaanias, mida ju kõikjalt püüti mõjutada. Teised osutusid edukateks, aga Moskva mitte? Targem on küsida – mida säärase ühekülgsusega üritatakse varjata ning miks mõned vaid seda ja kahe suupoolega kuulutavad?
Kõik valimiskampaaniad suuriikides algavad aastaid varem ja esimeses voorus kolmandaks jäänud parempoolsete juht Fillon käis Sotšis Putiniga kohtumas kaks aastat tagasi (Prantsuse ajakirjanduse teateil kinkis Putin Fillonile erilise tähelepanuavaldusena Venemaa presidendi reservidest pudeli Mouton Rothschildi – nimi, mis ikka ja jälle kerkib Vene-Prantsuse suhtes tsaariajast peale). Ekspresident Sarkozy – samuti võimaliku kandidaadina – sai Putininga kokku mullu juunis. Rääkimata Prantsuse ärimeeste sakslastega võidukäimistest Moskvas (Nord Stream 2 ikkagi ju on ka en marche). Muide, gaasikompanii Total hukkunud juhi de Margerie nime kandvat laeva esitleti Arktikas just Prantsuse valimiskampaania päevil. Teisisõnu – suur poliitika pole kunagi olnud eriti huvitatud tegelikult toimuva kajastamisest ja on olnud alati tänulik meediale, kui see on osanud masse õigel ajal millegi muu ja väheolulisega köita.
