Juhtkiri: kassapidajad, seiske oma õiguste eest
Selverile poleks midagi ette heita, kui jutuks olevate kassapidajate süü oleks tõendatud, aga kassapidajate arvates ei ole kaubanduskett seda teinud, vaid toetub üksnes tugevama õigusele. Teisisõnu eeldusele, et kassapidaja ei hakka nagunii oma õigust taga nõudma ja maksab nõutud summa vaikselt ära.
Just nii sellised olukorrad enamasti lõpevadki, kuigi tegelikult annab töölepingu seadus töötajale nii mõnedki võimalused tööandjale varalise vastutuse küsimustes vastu vaielda. Selveri väitel on nad puudujääkide põhjusi uurinud ja enamasti on asi selles, et kassapidaja on eksinud ja kliendile raha valesti tagasi andnud. Kuid isegi sellisel juhul ei saa automaatselt eeldada, et töötaja peab tekkinud kahju täies ulatuses hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse määramisel peaks tööandja arvestama töötaja tööülesandeid, väljaõpet ja võimeid, töötajale antud juhiseid, töötingimusi jms.
Kas töötajal ikka tasub mõnekümne euro suuruse puudujäägi pärast tööandjaga protsessima hakata, riskides rikkuda suhted ülemusega või tööst üldse ilma jääda? Ent võib küsida ka teisiti: kas tööandjal ikka tasub mõnekümne euro pärast üldiselt hoolsa ja püüdliku töötaja motivatsiooni ja meeleolu rikkuda? Hooletuspuudujääkide sagedaseks muutumine võib viidata hoopis kaupluse juhataja halvale tööle, kassasüsteemide või tööprotsesside vigadele.
Jae- ja hulgikaubanduses on töölt lahkunute ja tööle võetute määr majandusharude lõikes üks kõrgemaid. Näiteks mullu kolmandas kvartalis võeti statistikaameti andmetel selles sektoris tööle ligi 9000 ja lahkus 9500 töötajat ehk kvartali jooksul vahetus umbes 10% tööjõust. Osalt on tööjõu suure voolavuse põhjus müüjate ja kassapidajate suhteliselt väiksed palgad ning ameti tagasihoidlik maine. Kuid ikka ja jälle avalikkuse ette jõudvad kassapidajate mured – seekord Selverist, varem on tähelepanu all olnud teisedki kaubandusketid – näitavad, et ka reatöötajaid paremini koheldes saaks töötajate voolavust vähendada ja rahulolu parandada.
