Olev Remsu: Rail Balticu suhtes otsust langetades tuleks elimineerida kõik tunded, tuginema peaks ainult mõistusel

Tunnen ikka ühiskonnasündmuste vastu huvi ja käisin 22. aprillil ka Rail Balticu vastasele miitingule pilku heitmas. Mitte osalemas. Kõrvu jäi kummitama koosolekut sisse juhatanud inimese lause kõrgelt, katustatud poodiumilt: „Me lubame ennast kritiseerida, kuid me lubame seda teha ainult inimestel, kes armastavad Eestit, kes armastavad meie kodumaad.”

Erilist aplausi kasinalt publikult ei tulnud, ent ka vilet polnud kuulda.

Minu meelest väljendub siin piisakeses ookean, kogu suhtumine.

Kes on see „meie”, kelle nimel ja kellele kõneldakse? Küllap on need inimesed, kellelt loodetakse ideekaaslust, olenemata sellest, mil moel on keegi jõudnud siduva ideeni, kas ratsionaalselt kaalutledes või emotsioonide ajel ühte heites. Seesugune jutt meenutab väga nõukogudeaegse partorgi sõnavõttu, kes teatas: töötajaskonnalt on tulnud ettepanek. Nii määriti kollektiivile kaela kõige võimatumaid seisukohti. Rahu eest võitlemist, sotsialistliku võistluse normide tõstmist, laupäevakule minemist, vanapaberi kogumist jne. Katsu sa vastu olla, kui apelleeritakse kollektiivi soovile!