Eerik-Niiles Kross: Eesti abistamine sõja korral on tegelikult Soome huvides

Soome parlamendi ja valitsuse vahel on Iltalehti andmetel tekkinud tüli julgeolekupoliitika ühe põhiküsimuse ehk Soome traditsioonilise neutraalsuse üle. Soomes on aga eri poliitilised jõud kohati üsna erinevatel seisukohtadel ning seda ka naaberriikide kaitsmise osas.

Tüli väidetavate osapoolte ehk president Niinistö ja endise välisministri, praeguse opositsionääri Erkki Tuomioja sõnul tegelikult erimeelsusi ei ole.

Küsimus, kas tegemist on "tüli" või poliitiliste erimeelsuste tavapärase paikaloksutamisega jätame Soome ajakirjanduse vastata. Ühel päeval võib selle vaidluse sisu olla Eesti jaoks koguni eksistentsiaalselt oluline.

Tänane nn tüli seisneb vaidluses, mis käib Soome valitsuse ja presidendi poolt Eduskunnale esitatud välis- ja julgeolekupoliitika aruande (selonteko, mida võib tõlkida ka selgitus) ümber. Aruanne nentis, et Lissaboni lepingu järgi on Soomel nagu igal EL-i liikmesriigil rünnaku all oleva teise liikmesriigi abistamiskohustus. "Soome loob vajalikud võimekused lepingukohustuste täitmiseks ning rahvusvahelise abi andmiseks ja vastuvõtmiseks", ütleb riiginõukogu selgitus.

Tuomioja on tuntud pehme joonega Venemaa suunal
Iltalehti andmeil juhib selle joone pehmendmisnõudmisi parlamendis endine välisminister Erkki Tuomioja. Sotsiaaldemokraat Tuomioja on tuntud pehme joonega Venemaa suunal ja ta esindab sageli traditsioonilist finlandiseerumise aegset arusaama Soome julgeolekupoliitikast.

Väidetavalt tegi Tuomioja ettepanekul Eduskunna väliskomisjon omapoolse selgituse, mis ütles muuhulgas: "Soome ei luba oma territooriumi kasutamist vaenulikel eesmärkidel teiste riikide vastu" ja "Soome tuleb toime nii, et ta ei sattu sõjalise konflikti tekkides ei osutu sõjategevuse sihtmärgiks".

Nende lisandustega kiitis parlament riiginõukogu raporti heaks. Seepeale pidas peaminister omakorda vajalikuks teatada, et parlamendi seisukoht Soome territooriumi kasutuskeelust vaenulikuks tegevuseks teiste riikide vastu "ei piira Soome võimalusi anda ja vastu võtta rahvusvahelist abi või tihendada kaitsekoostööd".

Parlament ei ole oma vastuseiskohta veel lõplikult kujundanud. Eri poliitilised jõud on kohati üsna erinevatel seisukohtadel.

Eesti ja Soome tegid teisest maailmasõjast kardinaalselt erinevad järeldused. Soome sõdis, jäi ellu, kuigi talvesõjas tal tegelikke liitlasi ei olnud. Eesti neutraalsus teda okupeerimisest ei päästnud. Neutraalsusest sai Teise maailmasõja järel Soome riikliku identiteedi üks nurgakive. Eesti otsustas, et neutraalsus jätab meid paratamatult vaenuliku naabri mõjusfääri. Täna on Eesti riikliku identiteedi lahutumatu osa olla Lääneriikide sõjalise liidu aktiivne osaline.

Praegune vaidlus on tegelikult üks etapp Soome välispoliitika järk-järgulisest lähenemisest Läänele ja NATO-le. Kui külma sõja ajal peeti Soomet NATO-s sisuliselt N Liidu mõjusfääri kuuluvaks, siis tänaseks on Soome NATO planeerijate jaoks ilmselt vaikimisi liitlane. Soome välispoliitilises retoorikas öeldakse neid asju endiselt looritatult ja sageli krüptiliselt.

Meenutame, et Soome astus näiteks Euroopa Nõukogu liikmeks alles 1989 ja Euroopa Liitu 1995, võib-olla mitte päris juhuslikult alles pärast N Liidu vägede väljaviimist Balti riikidest.

Viimastel aastatel, eriti pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on Soome märkimisväärselt tihendanud koostööd NATO-ga. Osaletud on NATO õppustel. Alates 2014 aastast on Soome osa võtnud näiteks NATO Atlantic Resolve õppustest ja eelmisel aasta veebruaris lubas Soome esimest korda USA hävitajatel kasutada õppuste käigus oma lennuvälju.

Nii nagu Venemaa on agressiivsel moel rikkunud Balti riikide ja muude NATO riikide õhuruumi on seda tehtud ka formaalselt neutraalsete Soome ja Rootsi suhtes.

Soomes on debatt NATOsse astumise võimaluse ümber muutunud üksikute hullude soolodest osaks meinstriim arutelust.

Praeguse vaidluse tegelik sisu on lihtne. Mida teeb Soome juhul kui Venemaa ründab Eestit. Valitsuse seisukoht on ilmne: Euroopa Liidu liikmena on Soomel kohustus Eesti igakülgselet aidata ja Soome jätab endale võimaluse teha seda ka sõjaliselt. vasakpoolsed üritavad hoida elus tegelikkuses illusiooniks muutunud Soome neutraalsust ja anda Venemaale signaalil, et Soome jääb kõrvale. Sellisel moel loodetakse vähendada Soome ründamise riski Venemaa poolt.

Olen veendunud, et lootus kõrvale jääda juhul kui Balti ruumis peaks tõesti tekkima konflikt Venemaa ja NATO vahel Soomel täna tegelikult puudub.

Venemaa on juba aastaid oma plaanides paigutanud Soome NATO liitlasriikide hulka. Kasvõi riskide maandamiseks reserveerib Venemaa näiteks Eesti või Läti ründamisel väed ka Soome sidumiseks.

Täna on Soome ja NATO sõja korral tegelikult vastastikkusest abist sõltuvad. Eestil ja NATO-l oleks sõja korral ülioluline Soome lennuväljade kasutusvõimalus. Venemaa rünnakuvõimalused Baltikumi suunal aheneksid Soome õhuruumi NATO aktiivse kontrolli all oleku korral märkimisväärselt.

Kui Eesti ründamisel NATO ja Soome õhuväed konfliktis ka Soome territooriumilt algusest peale osaleksid muutuks Eesti territooriumi hõivamine äärmiselt keeruliseks.

Tänase jõudude vahekorra puhul tähendaks Soome kõrvalejäämine sõja algfaasis Eestile väga halbu uudiseid. Tõenäosus, et meie territoorium ajutiselt hõivataks kasvaks märgatavalt. Ometi suudaks NATO ründe tõrjuda ka ilma Soometa.

Mure Soome pärast
Muretsema paneb teoreetiline stsenaarium just Soome enda pärast. Kui NATO-Vene konflikti puhul taastaks Balti riikide ja NATO väed varem või hiljem kontrolli NATO idapiirini ja Soome oleks selles konfliktis pealtvaataja, siis Venemaa käsitleks Soomet igal juhul vaenlase ja ohuallikana. Tulemus oleks Soome sattumine suurde ohtu ja solidaarsuseta Eesti suunal muutuks küsitavaks NATO abi Soomele. Ka Eesti kaitseministri poolt äsja ülekinnitatud Eesti abi Soomele oleks tegelikult küsitav. Kui Eesti NATO liikmena läheks Soomele üksi appi on suur küsimus, kas NATO siis Vene reaktsiooni korral käsitleks Eestit abikõlbulikuna artikkel 5 alusel.

Seega, tulemus Soome kõrvalejäämisel Balti riikide abistamisest on raskesti ennustatav. Soome sattumine Vene mõjusfääri, kus Soome peaks andma Venemaale hulga julgeolekugarantiisid ja loobuma koostööst Läänega, on võimalikest arengutest ehk leebeim.

Eesti igatahes hoiab Soomele ja Soome valitsusele pöialt ja loodab, et Mannerheimi vaim elab Kekkose omast kauem.