„Untitled-12”, esimene verstapost

Kui Harju maakohus lasteporno tootmises süüdistatava kirjaniku Kaur Kenderi eile õigeks mõistis, võttis saal otsuse vastu aplausiga. Rahulolu on mõistetav. Kenderi kirjanduslikul tegevusel pole ohvreid, ent vastupidine otsus võinuks nõuda ränga ohvri: sõnavabaduse.

Mitte iga kirja pandud sõna ei jõua kohtukulli ette. Mitte iga päev ei arutata, kas nn ühiskondliku moraali nimel tohib sulgeda suid neil, kes kompavad piire. Ja mitte iga tekst ei kompa neid nii jõhkralt.

Aga seadus ja sõnavabadus ei saa lähtuda meeldimisest. Selleks et demokraatlik ühiskond toimiks, peab lubatud teemade ring ja nende käsitlemise vabadus olema peaaegu absoluutne.

Piiri tõmbamise heaks verstapostiks võib pidada USA ülemkohtu 1919. aasta otsust, et ehkki sõnavabadus peab tagatud olema, ei laiene see õigus ohtlikule kõnele. Kohus tõi näiteks inimese, kes hüüab rahvast täis teatris „Tulekahju!”, lootes paanikat põhjustada. Niisugune käitumine sõnavabaduse alla ei käi.

See on koht, kus oma sõna peaks sekka ütlema seadusandja, sest praegu määratleb karistusseadustiku 178. paragrahv lastepornot liiga laialt. Harilik lasteporno tähendab peaaegu alati võigast kuritegu kõige kaitsetumate ohvrite vastu. Ega filmid „näitlejateta” ju ei sünni. Puhas fantaasia võiks sellest tingimusteta välja jääda – muidugi juhul, kui me pole üheselt nõus, et sündiv kahju on märksa suurem sellest, mida põhjustab sõnavabaduse piiramine.

Ka Kenderi protsess taandus paljuski vaidlusele, kas tema teoses sisalduvad sõnumid on ohtlikud. Prokuratuuri väitel on, sest pedofiilid võivad neist innustust ja inspiratsiooni saada. Aga miks peaks keegi võtma vastutuse hüpoteetilise perverdi käitumise eest?

Oli vale, et prokuratuur juhtumi üldse üles võttis ja selle kangekaelselt kohtusse viis. Protsess on maksumaksjale läinud maksma 50 000 eurot ja võtnud ühe (rõhutame: praegu õigeks mõistetud) inimese elust kaks ja pool aastat. Loogiline oleks öelda, et praegu on riigil paras aeg järele jätta.

Ometi võib paradoksaalsel kombel olla praegu parim just see, kui prokuratuur kaebab edasi. Ka Kenderile võiks see tegelikult meeldida: nagu iga transgressiivne kunstnik, pidi ka kirjanik ette kujutama, millise ühiskondliku diskussiooni tema looming põhjustab. Las siis vaidlevad kolm kohtuastet nii lõhestava juhtumi puhul asja selgeks. Saaks selgeks, kust jookseb Eestis piir, kustmaalt sõna hakkab kujutama endast nii suurt ohtu, et seda peab paragrahvi jõul piirama.