Viime Tallinna tagasi Läänemere kolme säravama linna sekka
Kui ma 12 aastat tagasi Tallinna linnavalitsusse tööle tulin, oli see üks omajagu teistsugune linn. Ülemiste ristmikul oli tihtipeale sügavaid loike ja ummikud tekkisid kergesti. Bussijaama kandis, seal, kus praegu ääristavad Tartu maanteed postid, ketid ja hoolsalt laotud tänavakivid, paiknes toona lobudikke ja laudtara. Bussijaam ise pärines nõukogude ajast.
Veidi eemal, praeguses Kultuurikatlas, kus linna noorsugu pidu peab ja toimuvad konverentsid, seisis vana tühi elektrijaam. Vabaduse väljakul, kus praegu joovad inimesed kohvi ja rulatajad teevad kaelamurdvaid trikke, laius lihtsalt parkimisplats. Telliskivi loomelinnakus, kus praegu tegutseb hulk põnevaid söögikohti ja tungleb rahvas, seisid eesmärgita jäänud tööstushooned ja ulgus tuul.
Tallinn on muutunud märksa põnevamaks, läänelikumaks paigaks. Selle kuu lõpus konkureerime me Hessenis Euroopa rohelise pealinna valimise finaalis viie parema hulgas. Arenev linn vajab kompassi, mis näitaks teed tulevikku. Ja see on põhjus, miks ma olen tulnud pikaajalisest kaadritagusest, tagasihoidlikuma linnaametniku rollist välja ja kandideerin Tallinna linnapeaks.
Tallinn peab liikuma edasi innovatiivse, intelligentse, rohelise ja hooliva linna kursil. Selleks tuleb hoida tasakaalu ettevõtluse edendamise ja sotsiaalsuse vahel, miljööväärtuse hoidmise ja arengu lubamise vahel, autoliikluse ning ühistranspordi ja jalakäijate õiguste vahel. Tasakaalutaju nõuavad ka eestlaste ja venelaste suhted, sest seda nõuab ainuüksi rahvastiku koosseis: 235 000 eestlast ja üle 180 000 teistest rahvustest inimese.
Linn vajab nii üldise elujõu kui ka konkreetselt tulubaasi kasvatamiseks elanikkonna kasvu. Nelja aasta taguse ajaga võrreldes on Tallinna elanike arv suurenenud 18 000 inimese jagu. Seda on rohkem kui Viljandis elanikke. Me vajame sellist atraktiivsust ka edaspidi.
Tühja linnaruumi kasutuselevõtt jätkub. Näiteks on siin kasvõi linnahall, millest peab saama linna ja riigi koostöös kontserdisaal ja konverentsikeskus. Linn, kus iga päev peetakse keskmiselt 11 konverentsi, neist kolm-neli rahvusvahelist, väärib nende toimumiseks korralikku areeni.
Juba praegu külastab Tallinna aastas ligi neli ja pool miljonit turisti. Viis miljonit oleks aga jõukohane eesmärk, eriti olukorras, kus meie konverentside korraldamise võimalused laienevad, eesistumine kasvatab huvi Tallinna vastu ning SEB Tallinna maraton kogub vanust ja tugevdab kuvandit.
Uus peatänav muudab õhustikku
Nelja aasta pärast toimib Tallinnas uus, Viru ringist Vabaduse väljakuni ulatuv peatänav, kus autod annavad teed jalakäijatele, mitte vastupidi. Mere ääres kulgeb promenaad, kus on küllaldaselt ruumi jalakäijatele-jalgratturitele ning mille kõrval asuv autotee suunab autoliikluse kesklinnast mööda. Haaberstis on praegusest palju paremini toimiv ringristmik, mis mõnevõrra meenutab praegust uut Ülemiste ristmikku. Ja vähem kui nelja aasta pärast on tekkinud tõeline Tallinna spordipoolus, kus peale Tallinna spordihalli ja uuenenud Kalevi spordihalli on sealsamas kõrval ka värske ilmega Kalevi keskstaadioni kompleks.
Kuid praegu leidub päris palju neidki, kes eelistavad hirmude kütmist lootuste äratamisele. Näen erakondi, kes on niivõrd meeleheitel, et tahavad oma menu suurendada ennekõike vene kaardiga. Mida äärmuslikum seisukoht, seda suurem on neile langev tähelepanu. Samal ajal on just praegune linnavõim suutnud ainsa jõuna Eestis ilmutada reaalset integratsiooni – linna otsustamise suunamise juures on nii eesti kui ka vene emakeelega inimesi.
Kus on oponentide ideed?
Olen märganud parteisid, kelle pea ainus idee on Tallinna TV või linnalehtede kinnipanek. Ilmselt pole need poliitikud läbi mõelnud, kes paneb üles infot toetuste taotlemise kohta või kuidas peaksid linlased kuulma ühest või teisest liikluse ümberkorraldusest või linna üritustest.
Kriitikuid ja lahmivaid süüdistajaid ei maksa tõsiselt võtta. Kui ehitasime üheksa aastat tagasi Vabaduse väljakut, süüdistati meid sohitegemises, räägiti, et plats läheb erakätesse ja Jaani kirik kukub kohe kokku. Harju tänava uisuväljaku vastu sõdis Reformierakond viimase hingetõmbeni. Kas nüüd, kus need paigad on saanud uue ilme ja elu, tuleb keegi meie maine määrimise eest vabandust paluma? Ilmselt mitte.
Kutsun seni ainult kriitikaga esinenud oponente üles lõpuks ka millegi positiivsega välja tulema. Meie linna süda on vanalinn. Sellist linna poleks saanud luua mõtteviisiga, mis üksnes kritiseerib ja ründab. Vanalinna tornid on tunnistuseks meie linna kunagisest jõukusest ja vabadusest. Jõukus lubas luua torne, tornid kaitsesid vabadust, vabadus omakorda lubas luua jõukust ja nautida vabadust. Peame looma Tallinna, mis seisaks samamoodi jõuka ja vabana, jättes maha pärandi, mis on väärtuslik ka sajandite pärast.
Meie poole tuhande aasta tagune kaaslinlane Balthasar Russow kirjutas, et Tallinn kuulus Läänemere maade kolme kõige elavama kaubandusega linna hulka, kuhu Saksamaa noored tulid võimalusi otsima ja rikkust koguma. Konkurents on praeguseks tihenenud, kuid miks ei võiks Tallinn taas olla Läänemere kolme säravama linna seas?
