Priit Simson: puder, kapsad ja prügi ehk veel kord majasisestest tehingutest

Prügiteema on keerukas ja nõuab põhjalikumat süvenemist, seega polegi imestada, kui lootusetult segi lähevad kaks üsna erinevat küsimust. See, kas lubada in-house ehk majasiseseid tehinguid ning teine, kas prügivaldkonna eest vastutav abilinnapea Arvo Sarapuu või tema abikaasa on ausad ja head inimesed („Kersti Sarapuu üritab läbi suruda sisetehingute lubamist“, 18.05, EPL Ärileht).

Kuna juriidika on igav ja nõme, Sarapuule „mina ka“ stiilis virutamine aga lihtne ja arusaadav, siis ongi seda teed mindud kahjuks ka Ärilehe veergudel. Praegu me räägime aga reeglitest, mis peaks kehtima jääma aastateks, mitte ühe või teise isiku ametiajaks. Mis puudutab isikute usaldusväärsust, siis selle tarbeks on Eestis uurimisorganid, sõnavara nagu „korruptsioonikahtlus“ ja „hämarad tehingud“ reedavad antud juhul pigem argumentide nõrkust.

Laialt levinud praktika

Aga asja juurde. In-house või sisetehingud kõlavad ehk mõne jaoks pisut hämaralt, kuid tegelikult on see laialt levinud mudel nii Rootsis, Soomes kui ka Saksamaal. Sealsete linnade puhul on täiesti tavaline see, et selliste linnaliste tegevuste puhul teevadki kõiki asju A-st Ö-ni linnaettevõtted.

Lihtsustatult ja kujundlikult öeldes pole sul vaja tellida torulukksepa töid, kui majas torulukksepp olemas. Ja sama kehtib prügiettevõttega.

Antud juhul käib aga ajakirjanik mööda kogu küla torulukkseppi küsimas, kas on ikka mõistlik, et see või teine asutus ise oma torud ära parandab, kuna tal on juba töömees palgale võetud. Mõistagi ütlevad küla torulukksepad, kes tahaks ju jätkuvalt tellimusi, et selline asi ei saa kuidagi õige olla. Ja leht trükib kogu selle jutu ära, vastaspoole argumendid aga küsib viimases järjekorras.

Linnatransporti me ju ei umbusalda

Miks peaks linnaettevõtet sellises puhtalt munitsipaalses tegevuses umbusaldama, jääb arusaamatuks. Tallinnas veab inimesi Tallinna Linnatranspordi AS, aga keegi ei kirjuta, et monopol on ohtlik, ja mine tea, kes sest kasu saab ning ega mõni abilinnapea viimati asutusest rahapakkidega lahku. Pole ka kuulda, et keegi üritaks Tallinna eratramme liinile suruda. Jutt „kahjulikust ja ebaefektiivsest munitsipaalettevõtlusest“ selles valdkonnas on igavesti maetud. Jäätmete osas aga kehtiks justkui täiesti teine loogika.

Kui toimetus on mures, ega äkki üks või teine abilinnapea varjatult kasu ei saa, siis oleks just mõistlik kogu prügivedu delegeerida linnafirmale. Siis ei vea kohe kindlasti ühegi poliitikuga seotud erafirma, olgu selle firma maine hea või halb, vaid linna enda ettevõte. Ja see muide ongi juhtumas. Nii Ragn Sells kui BWM on loovutamas piirkondi, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus astub asemele.

Ajakirjanduslikud filtrid on töö lõpetanud kui jäätmekäitlejate liidu juht Margit Rüütelmannil lastakse valada krokodillipisaraid selle pärast, et ehk tahab linnaettevõte sel juhul hinna tarbijale väga kõrgeks ajada. Kas see polnud mitte liidu liige Ragn Sells, kes teatas poolteist aastat pärast Tallinna kesklinna piirkonna lepingu sõlmimist, et senine hind ikkagi ei kõlba ja tuleks isegi kuni 40 protsenti hinda tõsta? Nende hinnangud turu käitumisele polnud isegi kahte aastat pädevad. Huvitav, et selline väike detail jutuks ei tule.

Loos ära toodud Kristen Michali argumendid, et vaba turuga kindlasti saavutab parema ja soodsama tulemuse, läheb selgelt vastuollu riigikontrolli detsembrikuise raportiga. Seal osutati, et omavalitsuste korraldatav jäätmevedu (kuhu võib küll olla kaasatud erafirmasid, aga sel juhul on lepingud linn-firma, mitte linn-üksikisik teljel) on isegi kuni kaks korda odavam nn vabaturu lahendusest ja seda üle kogu Eesti hinnates. Põhjus, muide, on täiesti turumajanduslik. Linn on tugevam läbirääkija oma suurte mahtudega kui üksikisik.

Aga räägime siis „kolhoosi autobaasist“

Olen ka sotsiaaldemokraat Rainer Vakrat kuulnud rääkimas midagi loodavast prügiveo „kolhoosi autobaasist“. Muide, soovitan võrdluse tarbeks vaadata, mis toimub Tallinna bussidega – Tallinna bussi keskmine vanus on kaheksa aastat, mis on isegi uuem kui Helsingis. Seega jutt, et linnafirma ei saa midagi hästi teha, on faktidega kummutatud. Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus on muretsenud kümme prügiveoautot, mille keskmine vanus jääb alla kahe aasta. Esmaspäeval sõidavad nad ka välja.

Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus on seega saavutanud prügiveovõimekuse ja võib eeldada, et mõnda aega kestavad veel raevukad rünnakud. Aga võimalus maksumaksja taskust rohkem raha välja pressida on kadunud. Nähes millise kiirusega on linn loomas prügiveovõimekust, on selge, et prügisõja intensiivsem faas hakkab läbi saama. Ja siis saame me rääkida mitte ühe või teise isiku usaldusväärsusest, vaid kas munitsipaalne prügivedu ja majasisesed tehingud on üldse soovitatavad ja lubatavad. See, muide, on Hannoveri näitel Euroopa Kohtuni välja vaieldud ja saanud oma kinnituse.