Toomas Alatalu: asi pole Kremlis, vaid Palestiinas
Venemaa president Vladimir Putini ja välisminister Sergei Lavrovi kohtumine USA riigisekretär Rex Tillersoniga 12. aprillil kestis tund ja 40 minutit, USA presidendi Donald Trumpi ja Tillersoni kohtumine Lavroviga 10. mail Valges Majas aga (kõigest) 40 minutit. Seejuures tasub mäletada, et enne Moskva kohtumist oli Trump tulistanud Tomahawkidega Süüria lennuvälja ja ajanud pikalt juttu Hiina liidri Xi Jinpingiga. Valge Maja kohtumise eel oli Venemaa jätkuvalt võidumees Süürias ja USA-l polnud midagi ette näidata ei Iraagis ega ka Põhja-Korea liidri ohjeldamises. Küll aga oli just teatavaks saanud Trumpi esimese välisturnee marsruut, mis kedagi taas vihastas ja uuesti eurooplaste enesekesksust riivas. Hea seegi, et mitte esimest korda ja kuigi eelmisest on aastaid jonnakalt mööda vaadatud, tuleb seda tänase seisu mõistmiseks suisa nimme meenutada.
Obama läks esmalt Lähis-Itta
Niisiis aastal 2009 oli Venemaa just korraldanud sõjakäigu Gruusias, olles eelnevalt Pariisi ja Berliiniga kokkumänginult põrmustanud USA presidendi George W. Bushi NATO laienemisplaani. Sellest hoolimata pidas Vana Maailm loogiliseks, et USA uus president Obama tuleb esmalt nende juurde uut olukorda arutama. President aga põrutas hoopiski Lähis-Itta, et üritada konfliktide konflikti lahendamist ehk Palestiina riigi loomist. Tema arvates algas kõikide asjade lahendus sealt. Juunis 2009 külastas Obama Saudi Araabiat, läks sealt Egiptusesse ja pidas avaliku kõne Kairo ülikoolis, pakkudes islami maailmale ja selle noortele uut algust. Seejärel lendas Obama Saksamaale, kus käis ka Buchenwaldi koonduslaagri territooriumil ja sai oma põhiliitlastega kokku Normandia dessandi 65. aastapäeva (D-Day) pidustuste raames. Pole raske märgata, kuhu Obama ei läinud, ehkki seda vajakajäämist korvav käik sai ka tehtud. Peamine on selles, et on tark tagantjärgigi mõtiskleda selle üle: kui Obamal oleks aastatel 2009-2010 tema programm Lähis-Idas õnnestunud, kas ka siis oleks puhkenud nn Araabia kevad, sündinud kalifaat, alanud Vene invasioon Süürias jne.
Trumpi tee viib järgnevalt Rooma ja Brüsselisse
Nagu teada, osutus Obamast tugevamaks olnud vastasleer tegelikult läbikukkunuks maailma ja just Lähis-Ida asjade mõistmisel. Sestap on sealne asjade seis tänagi säärane, et USA uuel presidendil tuleb minna sama teed. Sel reedel lendabki president Trump esmalt Saudi Araabiasse ja sealt edasi Jeruusalemma ja Iisraeli-Palestiinasse kohtumaks mõlema liidritega. Järgnevalt lendab Trump Rooma, kus kohtub paavstiga, seejärel osaleb ta NATO tippkohtumisel Brüsselis, kust tuleb Sitsiliiasse G7 kohtumisele Taorminas. Ehk siis kombinatsioon kolmest usu lepitamisest, sõdade pidamisest ja majanduse elavdamisest.
Eurooplaste mõtted on mõistagi seotud Brüsselis toimuvaga, Trumpi vastasrinda USAs aga erutab Iisraelis-Palestiinas toimuv, sest Palestiina omavalitsuse president Mahmoud Abbas jõudis pärast Valge maja külastamist saada ka Putiniga kokku Sotšis ja läinud nädalal anti teada, et Trump on ümber mõelnud oma otsuse USA saatkonna üleviimiseks Tel Avivist Jeruusalemma. Eelnevalt loobus ta teisestki valimiskampaania lubadusest, mis puudutas Iisraeli ebaseadusliku elamuehituse toetamist. Lisagem sellele tasapisi selgunud tõik, et pärast Abbasi vastuvõtmist Valges Majas läheb Trump talle ka ise külla, pluss paigaltammumine surve osutamise asjus Iraanile, mida just Iisrael on pikisilmi oodanud.
USA meedia hävitab oma riigi kuvandit
Äsjatoodut arvestades polnudki mingiks üllatuseks USA tippajalehtede ja nende kahe seljataguse katse teha algajast poliitikust president tümaks enne oma esimesele välisreisile asumist. Sõnavabadus on mõistagi väärtus, ent USA meedia ei pane juba ammu tähele, kuidas ta ise oma riigi kuvandit hävitab. Avalikkus ju ikkagi mäletab seda, kuidas veel jaanuaris - ja kohe ridamisi - avalikustusid üksikasjad president Trumpi kõnedest välismaa liidritega. Ameerika luure, kes pidanuks tagama riigisaladuste kaitse, tilkus sõna otseses mõttes läbi ja sama jätkub tänagi. Näiliselt Venemaa pärast, aga kui meenutada Trumpi eelmist julgeolekunõunikku Michael Flynni, siis tema teine kohtumine Venemaa suursaadikuga oli seotud sootuks ÜRO julgeolekunõukogus toimunud hääletusega Iisraeli okupatsioonipoliitika asjus. Tasub mäletada sedagi, et kui algul räägiti vaid Flynni ja Sergei Kisljaki kohtumisest, siis pärast ilmnes, et kohal oli kolmaski mees Trumpi väimehe Jared Kushneri näol. Ainuüksi see suurmeedia mäng – kas kaks või kolm meest – muudab toimuva suureks poliitiliseks kakluseks. Ka äsjane "paljastus" puudutab Trumpi Süüria kohta käivat Iisraelist saadud infot ehk olukorda Lähis-Idas laiemalt.
Toimuva tagamaast veel seda, et aprillis jõudis riigisekretär Rex Tillerson avalikustada USA välisteenistust eesootava kärpe – tulusatest ametitest peavad loobuma 2800 isikut, kes siiani on olnud A-d ja O-d USA välispoliitika kujundamisel. Selge see, et ajakirjanduse kaasabil. Samas oli Senati ja selle komisjonide poolt kinnitamisele minevast 550 kohast (k.a. suursaadikud) selleks ajaks täidetud üksnes 460 kohta. Arvata on, et ärimees Tillerson täidab ärimehe Trumpi majanduslikus mõttes targa ja ka sisult kasuliku otsuse, sest lihtsalt öeldes peegeldab ainuüksi probleemide arvukus, millega USA-l tuleb välispoliitikas kokku põrkuda, senist kehva tööd nii mitmeski suunas. Selge see, et suurpuhastus ei meeldi kellelegi ja vastuseis sellele on halastamatu (niisugust riigisaladuste tilgutamist ajakirjandusse ei tule teistestki riikidest ette), ent aegajalt tuleb neid ikka üle elada.
