Erkki Bahovski: osa Euroopat näib olevat leppinud teadmisega, et külma sõja järgsesse rahulikku maailma tagasi pöörduda on võimatu. Teine osa punnib vastu.

Ikka ja jälle kerkib viimaste aastate terrorirünnakute valguses küsimus, kas terroriga võib harjuda. Üleeilsele 22 ohvriga lõppenud Manchesteri terrorirünnakule järgnenud reaktsioon kinnitas, et elu läheb edasi ja terroristid ei saa Ühendkuningriigist ega manchesterlastest jagu.

Tean-tean, sotsiaalmeedias väljendavad päris mitu inimest pahameelt, et pärast terrorirünnakut kordub poliitikute retoorika, milles avaldatakse kaastunnet, mõistetakse terroristid hukka ja loodetakse eluga edasi minna. Säärane jutt olla ära tüüdanud. Just nagu oleks terrorirünnakud ja sellega kaasnev rahvusvaheline solidaarsus mingi märulifilmi järjekordne osa, mis ei paku enam pinget.

Vastuargument neile väidetele on muidugi, et mitte midagi pole aastatega juhtunud ja jutust üksi jääb väheks. Aga kust te teate, et mitte midagi pole juhtunud? Jõuametid ei raporteeri igast ärahoitud rünnakust või arreteerimisest. Pakun, et alates 11. septembrist 2001 on päris palju muutunud. Suuremal ja vähemal määral on turvareeglite muudatused näha lennunduses, kus paljusid asju enam salongi kaasa võtta ei tohi. Kuid Euroopas pole jõutud turvataseme poolest näiteks Iisraelini, kus enam-vähem igasse avalikku kohta – bussijaam, kaubamaja – sisenedes tuleb läbida turvavärav.

Vana hea aja igatsus

Igatsus vana hea aja järele on omane igale ühiskonnale. Praegu nutetakse taga aega, mil terrorirünnakuid ei olnud nii palju kui viimastel aastatel. Eesti ühiskonnas idealiseeritakse sõjaeelset vabariiki või ka „head Rootsi aega”. Pärast olla alati hullemaks läinud. Nii ka terrorismiga. Ometi unustatakse, et tänapäeva terrorism on näidanud Euroopas palju karmimat nägu kui nüüdne radikaalne islam.

1996. aastal pani IRA sealsamas Manchesteris plahvatama 1500-kilogrammise pommi, mis oli toona suurim Ühendkuningriigis pärast Teist maailmasõda plahvatanud pomm. Hukkunuid ei olnud, sest IRA oli plahvatuse eest hoiatanud. Piirkonnast evakueeriti küll üle 75 000 inimese ja 200 inimest sai vigastada. Kuid IRA-l on olnud ka inimohvritega lõppenud terroriakte. Lisage nimekirja veel 20. sajandi alguse anarhistid, Punased Brigaadid, RAF, ETA jne ja saate aru, et Euroopa on näinud terrorismi – sealhulgas riiklikku terrorismi – terve möödunud sajandi. Kus siis on see kuldaeg, mida taga nutta?